Rubriigist: teaduslikult tõestatud

Nodsu saatis mulle täna lingi ühele väga heale artiklile . Mitte, et see artikkel nii hea oleks, aga sisu!!
Seda lugedes saad aru, et mina ja mu lähedalseisvad naisisikud ei olegi idioodid, perverdid, nümfomaanid või midagi veel hullemat. Täiesti normaalsed 30+ naisterahvad. Ja kui nad juhtumisi juhtuvad suhtlema meestega vanuses 25+, ongi lahkheli majas. Ja mitte ainult neil, vaid kõigil naistel kogu maailmas. Naine tahaks (veel), aga mees ei taha (nii palju). Hõissaaa, šokolaadi- ja jäätisetootjad, spordiklubide ja käsitööringide juhid! Teil on ja jääb olema oma turuosa. Kuhugi peab frustreerunud naine oma (räpased) ihad ja energiad ju suunama.
Ja nüüd varsti siis trenni ning seejärel jäätist sööma. Vähemalt ei ole mina peast ja p..st põrunud. That's life!

PS. Aga mis edasi saab? Kas "ja nii nad välja suridki"? Mehed ei taha ja neid ei saa ju sundida. Naised tahavad, aga ei võimaldata.

Paha tuju

Mul on ikka tõeline PMS. Tuju on peetis täiega. Krt, ma enam ei viitsi asju kellegi teise järgi sättida. (Kuigi ma tean, et ega ilma ikka ei saa. Mitte kunagi ei saa) Suhestu siin noormehega, kellega kokkusaamine tähendab minu kohaleminekut temale sobivasse kohta. Siis kui talle klapib. Tavaliselt mingi spordivõistluse ajaks. Mis mind üldse ei huvita. Aga teda huvitab (ja rohkem kui mina) Vinged võistlused on keskmiselt kahenädalase vahega. Ja kui mul satub see nädalavahetus sünkroniseeruma kuuseisuga, siis on nii jupp aega. Aga who cares!?!? Miks tema ei säti end minu aegade ja soovide järgi. Kaugus ei võimalda. No muidugi! 200 km on ikka tappev küll. Palju hullem, kui Eestist Namiibiasse naine võtta.
Ja üldse on loodus ikka sitaks nõme ja tõeline šovinist. Esiteks, et see meie kaadervärk üldse nii lollisti üles on ehitatud. Teiseks ei tööta ta paljudel ikka kuigi usaldusväärselt. Siis kui tahaks, et saaks rutem ühele poole, siis oota nagu hingeõnnistust. Kui arvestad, et peaks veel paar päeva vastu pidama, siis raudselt välja ei vea. Või äkki ei saa lihtsalt mina oma kehaga läbi?
Tegelikult on ju kõik ilus. Ilm on ilus. Lumi on maas. Inimesed on toredad. Ainult PMS on.

Jõulumasendus

Minu jõulumasendus jõudis kohale täpselt jõuludeks. Enne seda oli lihtsalt kiire ja palju töid ja tegemisi ja aega vähe. Aga siis... Panen kirja kogu mudru. Iga asi üksikuna nagu polegi midagi. Endalgi häbi tunnistada. Aga lõpuks on ikkagi selline tunne, et tahaks, et homset ei tuleks. Kunagi enam.
- surnuaial polnud aega olla ja mõelda
- kirikus istus täpselt minu ees mu aastatetagune silmarõõm tõelise taskupruudiga ja minu vanatädi vajus kirikus kokku ning teda pidi medõde turgutama
- silmarõõm omandab järjest parema kvalifikatsiooni näitamaks, et sa oled kas mittekeegi või keegimitteoluline
- maailmatasemel kontserdil on võimendus nii p..sse keeratud, et kogu tähelepanu on sssss-ide eiramisel
- kohvikus komistad oma exi sõprade otsa. Võib eeldada, et kogu kamp on kuskil lähedal suusatamas ja pidutsemas nagu isegi paar aastat tagasi
- 4 h külas raamatut lugeda ja kedagi ei huvita, kas kõik on okei
- vaatad poes riideid ja jõuad tõdemuseni, et sa oled kas liiga suur või liiga vana. või mõlemat
- su exsõber on sõbrunenud su sõbrannaga ning kambas on veel hulk "ühiseid tuttavaid" ja aega jagub igasugusteks asjadeks, aga sinuga kokkusaamiseks hardly
- kas võtaks aasta vastu koos silmarõõmuga? "Tule, kui tahad"
- ma ei saanud tööd, mis oleks mu kehtivast mülkast välja viinud
- 12-st etendusest on pilte tehtud. Ligi paarsada. neist mitte ühtegi minu etendusest.
- mitte midagi ei ole ees ootamas
- mitte millegi ilusa ja hea nimel pole pingutada
- kuigi parafraseerides: ellujäämise (töökoha, sissetuleku jm) nimel pigutamine on ju väga ilusa asja nimel pingutamine
- mälu streigib ja emotsioonid on sassis.

Seepärast ei saa seda nimekirja jätkata.

SPA-nädalavahetustest, suhetest, tööst jms

Olen korduvalt mõelnud, et peaksin peas ringi keerlevad teemad "paberile" panema. Aga kogu aeg on kuklakarvade vahel hoiatus, et ei saa liiga haledaks ka minna. Ikka veel on halbu ja kurbi asju rohkem kui toredaid. Või on minul kallutatud vaatenurk.
Päeviku pidamise 1 eesmärk on kronoloogiline ajalugu. Mis siis vahepeal head on olnud...
Olen käinud vaatamas 2 eesti filmi. "Püha Tõnu kiusamine" ja "Pangarööv". Nende kohta leiab netist kõvasti kirjutisi. Aga mina jään ikkagi selle juurde, et esimese filmi vaatamisest tasuks end säästa. (võib olla sobib järgmise aasta suvel vaatamiseks) Teine on aga paraja koguse eneseirooniaga ajaviitefilm, kus minu arust on just nii palju vigu ja ebakõlasid, et see kokku tögabki Eesti KUNSTfilmi ja hollikaid ka. Minu seansi ajal oli publikul igatahes lõbus.
Käisin vaatamas "Septembrinumbrit". Soovitav moehuvilistele ja "Saatan kannab Pradat" sõpradele. Peale antud filmi nägemist saab alles aru, KUI hästi on Prada-film tehtud.

Olen käinud hullult teatris: "Testosteroon", "Kõik (s)ängis" ja "Türgi oad". Kõigi etendustega vedas. Tasuvad vaadata nii sisu kui välimuse/teostuse poolelt. Ja jälle paneb mõtlema, kas minu peas on asjad viltu või on terves ühiskonnas. Sest teater peaks ju elu peegeldus või konsentraat olema. Teemaks ikka samad asjad: suhted, möödarääkimised, sex, armastus, ükskõiksus, igatsus, ootus. Kuidas need inimesed on oma 10 tuh aastat ära elanud ja nii üksteisest mööda räägivad ja toimetavad. Aga noh, nalja saab ikka. Et kui ikka teaduslikud uurimused on tõestanud, siis ongi nii. (See repliik on muuseas 2 etenduses sees)

Nädal tagasi nautisin Tervise SPA-s Pärnus massaazi ja sel nädalavahetusel tegime minu juures Tiinaga SPA õhtu. Milleks minna raha eest kuskile (mis on veel kuni uue aastani reserveeritud ka), kui meil on ju kõigil kodus hulk kreeme ja maske ja asju. Ja suure hulga vannivahuga saab ka tavalisest vannist "mulli"vann.

Üha rohkem olen nõus ka Liana poolt välja toodud mõttega, et tuleb võtta aega. Võtta aega, et olla endaga. Mõelda, mida ja kuidas teha. Teha endale meeldivaid asju nagu näiteks kokkamine, isegi siis kui see alati ei õnnestu (Anglaise supp läks laupäeval ikka puusse küll). Teha üks mõnus äraolemine üksi, sõbra või sõpradega. Teha midagi endale jaoks. Massaaz või küünemaalingud või hea raamat.

Ja siis jõuab jälle. Sest aeg näitab, et hakkama peab saama ise. Ja abiks on see võrgustik, millele Liana viitab. Aga ei tasu sellele võrgule loota. Vähemalt mitte ainult ühele või kahele nöörile selles.

Ja ma olen loobunud üritamast meestest aru saada. Tänapäeva mehed ei toimi isegi mitte omaenda meheliku loogika alusel. Täiesti lootusetu on mõista, mille alusel nad head või halba teevad. Mis sellise tegevuse eesmärk, motiiv või ajend on. Aga noh, distantseerumine sobib ka. Kuigi "Südameasjade" filmis häbelikke suudlemisi vaadates kipub mingi nostalgia või romantikaiha liigutama. See saab siis jälle panniga (=pidev teravmeelitsemine minu ja teiste poolt) piki pead ning võib rahul edasi olla.

Metsseapraest ja muudest kokkamistest paari sõnaga

Lohutamaks end elu nõmedatest asjadest keerasin mõtted oma viimase aja kokkamiste peale. Ja ehkki ei teinud illustreerimiseks ühtegi pilti, panen paar sõna kirja.

28.10. Küpsisteõhtu Tiinaga. 3 kokka, 4 kokaraamatut, suur kott tooraineid ja 1 gaasipliit Mustamäe väikeses köögis. Aga valmis said väga head ja mõnusad küpsised. Valiku tegi Tiina ja retseptid ning materjalid otsis ka. Tema käest saab kindlasti lisainfot. Kategooriates olid need: shokolaadiküpsised, kookoseküpsised ja kaerahelbeküpsised.
Väga vahva oli koos kokata ja nalja teha. Ehkki ühtegi konkreetset lauset või ütlemist praegu meele ei tule. Ja korralikud toidud on ikka korralikud. Oma prooviks saadud küpsiseid väga ettevaatlikult hävitades on mul veel viimased alles. Võrrelduna poe omadega, mis seistes kuivama kipuvad, on need ikka pehmed ja maitsvad. Aitäh, Tiina!

30.10-1.11 Metssiga. Võtsin ette juba pikka aega sügavkülmas oodanud metssealiha. Lasin sel kenasti külmkapis üles sulada. Suurema lootuseta viskasin pilgu oma viimasesse sünnipäevakinki "Pereköögi kokaraamat" ja leidsingi suisa 2 retsepti. Metsseapraad ja praetud metssealiha. Esimene tähendas marineeritud liha ahjus küpsetamist. Teine lihalõikude maitsestamist ja praadimist. Seekord võtsin mõlemad retseptid korralikult ette. Tõin isegi poest sibulat. Ning olukorra tõsidus nõudis dekoratsioonina mõjuvale Türgist toodud maitseainesegukomplektile kallale minemist. Pipramarinaadis praelõigud võtsine ette poole päeva pärast. Kuumal pannil praadides jäid need seest kenasti mediumid. Pipra maitse ületas küll kergelt liha oma, aga vähemalt ei saanud kurta mingit imelikku kõrvalmaitset, millele kirjanduses vihjeid oli. Ahjupraad oli marinaadis 2 päeva. Seda degusteerisid ema ja Liana hubasel pühapäevasel lõunasöögil. Vähemalt ei julgenud nad midagi halba öelda. :) Ja mulle endale täitsa meeldis. Kui nüüd veel seda liha juurde saaks...
Magustoiduks küpsetasin samast raamatust kaerahelvestega õunamuffineid. Liiga väikeste vormide tõttu sai minu muffinitest üks suur plaadikook, aga see ei mõjunud maitsele halvasti. Õunu veel on. Kordamiseks tuleb vaid poest suuremaid vorme tuua.

Väike tigedik

Tabasin end järjekordselt mõttelt, et ma olen üks paha ja kuri inimene. Laisk olen ma nagunii.
Olukord siin töörindel on igapäevaselt kriitiline. Kõik asjad hilinevad. Iga liigutus käib erikokkuleppel. Ja sellises olukorras EI SAA ENDALE VIGU LUBADA. Aga kus sa sellega! Iga kord, kui kuskil ilma otsas käiakse asju tegemas, on midagi valesti. Kas on mõni tellimus ära unustatud või segi aetud, mõni värv valesti vaadatud, mõni toode vaelsti kirjutatud või leotud. Ja nii iga kord. 100 korda oleme rääkinud, et ei tohi vigu teha ning kõik tuleb üle kontrollida. Ja mitte midagi. Selline tunne, et isegi need inimesed, kellest sa mõtled, et neil võiks mõistus peas olla ning nende enda huvides on teha asju ideaalselt, lasevad minu arust üle jala. Hambad hakkavad igemete vahelt paistma ning kuri urin tõuseb rinnast. Ja siis ma mõtlen, et mul pole mingit õigust midagi öelda. Ma pole suutnud siin ka midagi ilusamaks teha ning asja päästa.

Muuda seda, mida sa muuta suudad, lepi sellega, mida sa muuta ei suuda, ning olgu sul tarkust neil kahel asjal vahet teha.
No vot mul küll ei ole. Kui ma lasen minna, siis jääb alati õhku, et äkki... Ja samas tunnen ma, et kui need, kelle asi see 100% on, ei saa ega viitsi, siis miks ma peaksingi! Või peaksin?...

Sügisene nädalavahetus

Nii palju on igasugust jama, et tunnen, et peaks üles tähendama need vähesed hetked, kus ma end tõeliselt hästi ja mõnusalt tunnen.
See nädalavahetus oli selline. Üle pika aja sain teha neid asju, mida pikalt meeles pidanud ja plaaninud. Ei saaks öelda, et just igatsuste tegevusi, sest illusioone kipun ma ju looma kellegi või millegagi seoses. (iroonilise naeru koht :) ) Aga igatahes on süda selle nädalavahetusega rahul.

Reedel tahtsin välja minna. Aga see ei õnnestunud. Inimesed on ikkagi reedeks väsinud. Kosutasin siis end skype-vestlustega meeste liigiomastest tunnustest, kuuma tee ning aspiriiniga, et petta ära lähenev külmetus. AGA! Esimese asjana koju jõudes panin kahte marinaadi pikalt sügavkülmas oodanud metssealiha tükid. 10 pnkt Pereköögi kokaraamatule, kus on ka nii haruldase asja kohta nõuandeid!
Laupäeva alustasin varakult. 9 paiku. Peale hommikukohvi sättisin end diivanikatteid õmblema. Kui on tegemist patjadest ja pindadest koosneva nahkdiivaniga ja piiratud riidehulgaga, siis nõuab see insenerimõtlemist ning raudset närvi. Tehtud! (Vähemalt enamus) Kui nüüd veel riiet juurde saaks, võiks ema diivani kallale asuda.
Lõunaks katsetasin pipramarinaadist praeliha. Päääris hea oli. Pisut vintske, aga maitsekas. Ja siis värvisin juukseid ja siis läksin Raheliga Improteatrisse ning sain 2 h naerda ning noornäitlejate "piinlemist" vaadata. Mõnuus!! Soovitan kõigile! Väike kehakinnitus Karja keldris ning tantsuõhtu Amigos. Peab muidugi tunnistama, et mina oma kõrges vanuses tundusin seekord liigagi noor. Isegi silma polnud kellegi peal nuumata. (Va üks mikrominis dresseeritud beib) Aga see ei tähendanud, et me ise ei oleks mussi nautinud. Kell 2 pugesin väsinud jalgade ja maha rahustatud hingega tuttu.

Loomulikult olid õlad külma saanud ning kell pool 9 tundus täiesti õige aeg end üles ajada, et neile väike Voltareni laks anda ning ise toimetama hakata. Hingekosutus Jaani kirikus ja küünal Papsile. Enne veel nautides igat hetke karges hommikus teel olles. Kiire visiit Rahva raamatusse ning koju kokkama. Nüüd võtsin ette köögikardinad Rauno maamajja. Tehtud! Vahepeal läks ahju metsseapraad (2) ja jõudsid kohale ema ning Liana. Mõnus lobisemise ja vormeliga lõunasöök. (Ei tohi unustada õunamuffineid, mis vajusid plaadikoogiks, aga maitsesid ikkagi hästi.) Õhtul veel kübeke tööasju, teatriproovide ja treeningute planeerimist.

Nii võiks elada. Oleks veel... No jah. Alati võiks ju olla midagi veel. Aga tuleb osata nautida hetke ilu. Seda head tunnet, et midagi saab valmis ja midagi on ilus ja midagi on maitsev ja midagi on lõbus.

Kallistan mõttes kõiki toredaid inimesi, kes mu elus ja mõtetes on. Enjoy the moment!

PS Kell 5 laupäeva hommikul tuli sõnum ühel tuttavalt meesterahvalt, et mõtleb ja tahaks rääkida. Kell 11 tuli rohkesõnaline vabandus segamise pärast. Päise päeva ajal ta sõnumeid ei saada. Isegi msn või skypevestlusi ei toimu. ;) Kuda see nüüd ongi? In vino veritas! või Krdi alkohol!