Olen viimasel ajal palju lugenud. Ja kuulanud. Ja lugenud. Ja lugenud kirjutajate arvamusi elust ja kirjutamisest. Ja siis veel lugenud. Jutte, miniatuure, luuletusi, kommentaare, arvustusi ja blogisid.
Miks inimesed kirjutavad?
Nii on mõnes kohas küsitud ka.
Ja praegu ma arvan, et tean, miks hulk inimesi kirjutab. Sest keegi ei KUULA neid.
Ma tahaksin saada vahva inimesega kokku ja temaga rääkida. Kuulata, mida ta arvab ja mõtleb ning rääkida, mida mina arvan ja mõtlen. Aga see ei lähe ju nii! Ikka ja alati on kellegi teise, just nimelt selle teise mõtted olulisemad. Ja nii ma kuulan. Ja minu mõtted jäävad minu sisse kinni.
Aga äkki arvab tema just sama moodi?
Ja iga teine!
Ja siis ei olegi midagi muud teha, kui usaldada oma mõtted paberile või ekraanile. Tema sind ikka kuulab. Ei ütle vahele, et tead, mul tuli sellega seoses meelde, et... Ei anna mõista, et tema probleem on olulisem, tema huvid tähtsamad, tema tekst ilusam või hääl kenam.
On öeldud, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Peaaegu oleksin kirjutanud, et soovin, et mul oleks keegi, kes MIND KUULAKS. Kuigi just midagi sellist mind pool aastat tagasi hulluks ajas. Osavõtmatu kuul(a)mine.
Inimesed, kuulake üksteist! Ja mõelge ka samal ajal kaasa. :) Mitte ainult endale. Ja kui teil kedagi ei ole, kellega rääkida, KIRJUTAGE.
Tuesday, February 24, 2009
21. saj = 20. saj ja kõik kordub
Avastasin end äkki paralleele tõmbamas. Ajas ja olukorras. Ja ma ei tea, kas see meeldib mulle.
Lugenud 19. ja 20. sajandi klassikuid sain järsku nagu puuga pähe. Ei midagi uut!
Olen nagu madalama klassi kõrgelt haritud kuid töötu aadlipreili, kes elab oma varalahkunud isa pärandusest. Kaaludes mõtteid minekust kaugele maale või siirdumisest rikka perekonna koduõpetajaks. Sest ega see pärandus nüüd nii kaua ka vastu ei pea. Vabal ajal, mis ongi ju peaaegu kogu mu aeg, suhtlen töötute kunstnike ja kirjanikega. Nendega, kes on väga andekad, kuid pole oma andega veel kuulsaks saanud, kellel on kaelas suuremad või väiksemad võlad, kes rakendavad oma keeletundmist tõlkimise ja toimetamise tööle, unistades hoopis muust. Ma veedan oma öid raamatute või inimestega, sest magada ei saa ning hommikune varajane ärkamine ei ole kohustuslik. Öised jutuajamised oleks kirjandusžedöövrid, kui keegi need kirja paneks. Äraminek muusika ja filmide sisse, sõnamängud ning filosofeerimised tõmbavad seina reaalsuse vahele. Kui ma sellistelt kohtumistelt koju lähen, hakkavad mu vestluspartnerid kaarti mängima. Ajaviiteks ning lootusest, et ehk tuleb seekord võit.
Toredad ja korralikud meesterahvad teevad mulle kenasid ettepanekuid alates lõunasöögist kuni reisidega soojale maale. Ning mina tegelen vastuväidete väljamõtlemisega. See ju ei köida. Korralik ja hea ei sära, ei meelita, ei eruta mind nii nagu lootusetus. Või on see äkki mõttetus... Inimesed ei olegi ju pahad ja tegelikult tahavad head (vist), aga kui meie majandusliku seisu vahel on vahe, siis mina mõtlen sellele. Sellele, et kas ma müün nüüd end selle prae eest või mitte... Kas just see ontlik meesterahvas ei kasuta juhust, et näidata oma üleolekut või kasutada ära olukorda... Mängida ja võib. kanda kõrgeid kontsi ja sillerdavat kleiti, aga tegelikult...
Segadus riigis on silmnähtav. Kel vähegi oidu ja võimalust lahkub. Sõidab ära nii kaugele kui võimalik. Austraaliasse. Või Indiasse. Puhkama, sest seal saab viimase palga rahaga kauem hakkama kui Eestis, või tööle, sest seal tahetakse töötajaid.
Korralikd sõbrad ja sugulased on hõivatud. Nende elu keerleb vähenenud palkade, kibestunud õpetajate ning töötute sugulaste ümber. Ei ole päris täpselt aru saada, kas sinu välja ilmudes on neil hea meel, et sa ei ole juba mingi jamaga hakkama saanud või tõelisse depressiooni langenud, või on nad hirmul, et äkki sa ajad nende elukorralduse segi ning näitad, kuhu võib asi väga lihtsalt langeda.
Ajalehed kubisevad artiklitest ettevõtete sulgemistest ning pankrottidest. Inimesed kannavad halli ning ei vaata enam tänaval teistele otsa, vaid maha.
Hobuste asemel on autod, kirjapaberi asemel internet, kuid kõik muu on jäänud samaks.
Lugenud 19. ja 20. sajandi klassikuid sain järsku nagu puuga pähe. Ei midagi uut!
Olen nagu madalama klassi kõrgelt haritud kuid töötu aadlipreili, kes elab oma varalahkunud isa pärandusest. Kaaludes mõtteid minekust kaugele maale või siirdumisest rikka perekonna koduõpetajaks. Sest ega see pärandus nüüd nii kaua ka vastu ei pea. Vabal ajal, mis ongi ju peaaegu kogu mu aeg, suhtlen töötute kunstnike ja kirjanikega. Nendega, kes on väga andekad, kuid pole oma andega veel kuulsaks saanud, kellel on kaelas suuremad või väiksemad võlad, kes rakendavad oma keeletundmist tõlkimise ja toimetamise tööle, unistades hoopis muust. Ma veedan oma öid raamatute või inimestega, sest magada ei saa ning hommikune varajane ärkamine ei ole kohustuslik. Öised jutuajamised oleks kirjandusžedöövrid, kui keegi need kirja paneks. Äraminek muusika ja filmide sisse, sõnamängud ning filosofeerimised tõmbavad seina reaalsuse vahele. Kui ma sellistelt kohtumistelt koju lähen, hakkavad mu vestluspartnerid kaarti mängima. Ajaviiteks ning lootusest, et ehk tuleb seekord võit.
Toredad ja korralikud meesterahvad teevad mulle kenasid ettepanekuid alates lõunasöögist kuni reisidega soojale maale. Ning mina tegelen vastuväidete väljamõtlemisega. See ju ei köida. Korralik ja hea ei sära, ei meelita, ei eruta mind nii nagu lootusetus. Või on see äkki mõttetus... Inimesed ei olegi ju pahad ja tegelikult tahavad head (vist), aga kui meie majandusliku seisu vahel on vahe, siis mina mõtlen sellele. Sellele, et kas ma müün nüüd end selle prae eest või mitte... Kas just see ontlik meesterahvas ei kasuta juhust, et näidata oma üleolekut või kasutada ära olukorda... Mängida ja võib. kanda kõrgeid kontsi ja sillerdavat kleiti, aga tegelikult...
Segadus riigis on silmnähtav. Kel vähegi oidu ja võimalust lahkub. Sõidab ära nii kaugele kui võimalik. Austraaliasse. Või Indiasse. Puhkama, sest seal saab viimase palga rahaga kauem hakkama kui Eestis, või tööle, sest seal tahetakse töötajaid.
Korralikd sõbrad ja sugulased on hõivatud. Nende elu keerleb vähenenud palkade, kibestunud õpetajate ning töötute sugulaste ümber. Ei ole päris täpselt aru saada, kas sinu välja ilmudes on neil hea meel, et sa ei ole juba mingi jamaga hakkama saanud või tõelisse depressiooni langenud, või on nad hirmul, et äkki sa ajad nende elukorralduse segi ning näitad, kuhu võib asi väga lihtsalt langeda.
Ajalehed kubisevad artiklitest ettevõtete sulgemistest ning pankrottidest. Inimesed kannavad halli ning ei vaata enam tänaval teistele otsa, vaid maha.
Hobuste asemel on autod, kirjapaberi asemel internet, kuid kõik muu on jäänud samaks.
Valetamisest
Oeh... Miks inimesed sunnivaid teisi valetama?
Miks ma pean välja mõtlema põhjendusi ja valesid põhjendusi, kui ma tahan olla mina ise! Miks ei võiks leppida sellega, et vot selline on minu tolle hetke otsus ja soov. ET kui ma ei taha õhtul välja minna/tulla, siis see lihtsalt on nii. Ja ei ole vaja arutada, miks ma nii teen, kas ma ümber ei mõtle ning kaua mul ikkagi läheb. Krt, kui ma tahan midagi teha, siis ma leian selleks võimaluse ja kui ei leia, siis MA EI TAHAGI. Lepi parem sellega, et ma ei taha, kuid ära sunni inimest valetama ja põhjendusi välja mõtlema.
Kui palju on tegelikus elus seda, et me leiame, et meie soovid ei ole tegelikult piisavalt head, ei ole piisavad argumendid. Kas siit ei järeldu mitte, et me ise pole piisavalt olulised... Ma tean, mida ma tahan ja tunnen. Sel hetkel seeongi minu soov ja otsus. Ja see ei tähenda, et ma laiemas tähenduses enam kunagi kokku saada ei taha või ei hooli! Olgu, olen otsuse teinud mingi mulle olemas oleva info alusel ning sedainfot saab täiendada. Aga ikkagi.
Palun hoidke aja armastage ning austage oma sõpru ja lähedasi! Ärge sundige neid teile valetama, sest nad ei taha teile haiget teha. Armastage ja austage iseennast. Iga otsus on oluline!! Kui tahan, siis tahan ja kui ei taha, siis ei taha. Ja see ei ole kellegi teise asi. seda kõige paremas tähenduses.
Miks ma pean välja mõtlema põhjendusi ja valesid põhjendusi, kui ma tahan olla mina ise! Miks ei võiks leppida sellega, et vot selline on minu tolle hetke otsus ja soov. ET kui ma ei taha õhtul välja minna/tulla, siis see lihtsalt on nii. Ja ei ole vaja arutada, miks ma nii teen, kas ma ümber ei mõtle ning kaua mul ikkagi läheb. Krt, kui ma tahan midagi teha, siis ma leian selleks võimaluse ja kui ei leia, siis MA EI TAHAGI. Lepi parem sellega, et ma ei taha, kuid ära sunni inimest valetama ja põhjendusi välja mõtlema.
Kui palju on tegelikus elus seda, et me leiame, et meie soovid ei ole tegelikult piisavalt head, ei ole piisavad argumendid. Kas siit ei järeldu mitte, et me ise pole piisavalt olulised... Ma tean, mida ma tahan ja tunnen. Sel hetkel seeongi minu soov ja otsus. Ja see ei tähenda, et ma laiemas tähenduses enam kunagi kokku saada ei taha või ei hooli! Olgu, olen otsuse teinud mingi mulle olemas oleva info alusel ning sedainfot saab täiendada. Aga ikkagi.
Palun hoidke aja armastage ning austage oma sõpru ja lähedasi! Ärge sundige neid teile valetama, sest nad ei taha teile haiget teha. Armastage ja austage iseennast. Iga otsus on oluline!! Kui tahan, siis tahan ja kui ei taha, siis ei taha. Ja see ei ole kellegi teise asi. seda kõige paremas tähenduses.
Subscribe to:
Posts (Atom)