Minu jõulumasendus jõudis kohale täpselt jõuludeks. Enne seda oli lihtsalt kiire ja palju töid ja tegemisi ja aega vähe. Aga siis... Panen kirja kogu mudru. Iga asi üksikuna nagu polegi midagi. Endalgi häbi tunnistada. Aga lõpuks on ikkagi selline tunne, et tahaks, et homset ei tuleks. Kunagi enam.
- surnuaial polnud aega olla ja mõelda
- kirikus istus täpselt minu ees mu aastatetagune silmarõõm tõelise taskupruudiga ja minu vanatädi vajus kirikus kokku ning teda pidi medõde turgutama
- silmarõõm omandab järjest parema kvalifikatsiooni näitamaks, et sa oled kas mittekeegi või keegimitteoluline
- maailmatasemel kontserdil on võimendus nii p..sse keeratud, et kogu tähelepanu on sssss-ide eiramisel
- kohvikus komistad oma exi sõprade otsa. Võib eeldada, et kogu kamp on kuskil lähedal suusatamas ja pidutsemas nagu isegi paar aastat tagasi
- 4 h külas raamatut lugeda ja kedagi ei huvita, kas kõik on okei
- vaatad poes riideid ja jõuad tõdemuseni, et sa oled kas liiga suur või liiga vana. või mõlemat
- su exsõber on sõbrunenud su sõbrannaga ning kambas on veel hulk "ühiseid tuttavaid" ja aega jagub igasugusteks asjadeks, aga sinuga kokkusaamiseks hardly
- kas võtaks aasta vastu koos silmarõõmuga? "Tule, kui tahad"
- ma ei saanud tööd, mis oleks mu kehtivast mülkast välja viinud
- 12-st etendusest on pilte tehtud. Ligi paarsada. neist mitte ühtegi minu etendusest.
- mitte midagi ei ole ees ootamas
- mitte millegi ilusa ja hea nimel pole pingutada
- kuigi parafraseerides: ellujäämise (töökoha, sissetuleku jm) nimel pigutamine on ju väga ilusa asja nimel pingutamine
- mälu streigib ja emotsioonid on sassis.
Seepärast ei saa seda nimekirja jätkata.
