Kevadine rullbiskviit ja salmekad

Pühapäeval, 21. juunil, käisime endiste salmekatega Mari sünnipäeva pidamas.
Alustuseks otsustasin ma kingiks ja söögiks kaasa teha rullbiskviiti. Asja, mida ma kunagi teinud ei ole. Ajendiks sai punt rabarbereid külmkapis, mida ei tahtnud enam ka tavaliseks koogiks teha. Niisiis:

RULLBISKVIIT KOHUPIIMA JA RABARBERITEGA.
vahusta 5 muna 150 g suhkruga ning lisa juurde 150 g jahu. Minul kattis see kogus ahjuplaadi kenasti ära. Oleks ehk isegi õhem võinud veel olla. Ja siis kook ahju kuni on kenasti helepruun.
Koorisin ja tükeldasin rabarbereid ning kuumutasin neid pisut suhkrusiirupis. (see võis olla umbes pool klaasi vett ja sama palju suhkrut. või natuke vähem) Lõpetasin, kui tükid olid veel täiesti terved ning tõstsin taldrikule välja.
Vahustasin paki vahukoort 3 spl suhkruga ning segasin juurde 1 pk Alma vaniljekohupiimapastat.
Seniks oli biskviit valmis saanud ja enam vähem ära ka jahtunud. Kasutasin segaseid võtteid, et ta toidukilele saada põhi üleval pool. Siis peale rabarberid ja kreem. Mu mõnus mögin tahtis küll keerates välja tulla, aga piisav kogus jäi siiski sisse ka. Ja kui kile rulli keerata ning külmas lasta olla, siis oli lõpptulemus väga mõnus kergelt hapukas suvekook.

Pidu ise oli tõeline õnnestumine. Koos oli 10 inimest, peale mõne mehe kõik endised salmekad. Ja kõik toimis. Sai nalja, sai süüa, sai juua, sai juttu rääkida, lauamänge mängida ning end üle aegade hästi tunda. Vähemalt mina. Üle väga pika aja oli tõeliselt lahe ja tore. Need on inimesed, kellega koos ma end rahulikult iseendana võin tunda. Ja nad ei oota ega looda minult midagi muud. Ma usun, et see tunne on vastastikune.
Annaks Jumal rohkem sellised koosviibimisi.

Imago

Nüüd tuleb ehe naiste jutt. :) Lõpuks sain selle tehtud. Lõikasin juuksed jälle lühemaks. Triinu toel ja oskustega. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga päris poisipeaga seekord asi ikka ei lõppenud.
Igatahes on enesetunne hea.
Liana sai veel viimased hetked mu pikkadest juustest pildile. Sellega seoses ei saa jätta ära mainimata üht väikest okast. Suur hulk mu sõpru omavad häid kaameraid ja muudkui käivad ja pildistavad igal pool. Siis aga kui sa palud endast mõne kena pildi teha, on nad kadunud nagu tina tuhka. "Ja, muidugi! Ei ole probleemi." Aga kui tegemiseks võiks minna, siis on kaamera kodus või kaart täis või aku tühi. Ei teagi, kas see on sõprade hoolimatuse või saatuse tahe, et minust ilusaid pilte ei saa.
Jääb vaid loota, et uue soenguga on rohkem õnne. ;) Pikkade juuste meenutus on siin.

Papsile!

Kuule, Paps!
Asjad on nüüd vist mingil moel joonele saanud. Ma loodan, et Sa oled rahul. Nii rahul, kui Sa olla saad. Loodan, et me tegime õigeid asju ja õigesti ka.
Sinu raamatud on nüüd Tallinna Ülikoolile ja Balti Meediakoolile saadetud. Tead, et Arvo Iho naine Anu on TÜ raamatukogu peavarahoidja? Kindlasti tead! Sa tead alati selliseid asju. No vot, Arvo Iho ise lubas meie saadetise läbi vaadata, et kõik vähegi olulised asjad jõuaks lasteni (inimesteni), kel neist kõige rohkem kasu on. Tallinna, Viljandisse ja mujale. Igal juhul on su kogu nüüd nii kindlates kätes kui see üldse olla saab.


Võtmed on Kullole antud. Loodan, et nad käivad sinu pärandiga väärikalt ringi ja Noorfilm jääb elama. Ausalt, ma loodan väga seda.

Ja Su haud on nüüd ka korras. Lasime plaadile Su plakati sümbolid joonistada. Nagu arvata võib, tekitab see küsimusi. :) Aga kes Sind teadsid, saavad aru ja kes ei teadnud, jäävad mõttesse. Läks ehk täppi... Ma ei tea, kas seda oli vaja, aga õpetaja Haamer on Sulle nüüd ka kiriklikud lahkumissõnad öelnud. Ma loodan, et meeldisid. Meile küll meeldis. Meil on ilma Sinuta paha ja kurb. Aga ma loodan, et Sinul on seal, kus sa oled hea. Kalli.