Väike tigedik

Tabasin end järjekordselt mõttelt, et ma olen üks paha ja kuri inimene. Laisk olen ma nagunii.
Olukord siin töörindel on igapäevaselt kriitiline. Kõik asjad hilinevad. Iga liigutus käib erikokkuleppel. Ja sellises olukorras EI SAA ENDALE VIGU LUBADA. Aga kus sa sellega! Iga kord, kui kuskil ilma otsas käiakse asju tegemas, on midagi valesti. Kas on mõni tellimus ära unustatud või segi aetud, mõni värv valesti vaadatud, mõni toode vaelsti kirjutatud või leotud. Ja nii iga kord. 100 korda oleme rääkinud, et ei tohi vigu teha ning kõik tuleb üle kontrollida. Ja mitte midagi. Selline tunne, et isegi need inimesed, kellest sa mõtled, et neil võiks mõistus peas olla ning nende enda huvides on teha asju ideaalselt, lasevad minu arust üle jala. Hambad hakkavad igemete vahelt paistma ning kuri urin tõuseb rinnast. Ja siis ma mõtlen, et mul pole mingit õigust midagi öelda. Ma pole suutnud siin ka midagi ilusamaks teha ning asja päästa.

Muuda seda, mida sa muuta suudad, lepi sellega, mida sa muuta ei suuda, ning olgu sul tarkust neil kahel asjal vahet teha.
No vot mul küll ei ole. Kui ma lasen minna, siis jääb alati õhku, et äkki... Ja samas tunnen ma, et kui need, kelle asi see 100% on, ei saa ega viitsi, siis miks ma peaksingi! Või peaksin?...