Kallid naislugejad!

Kui sa oled naine, siis oled sa raudselt tabanud end mõttelt, et
kas ma ikka olen kohaselt riides
kas mul on ikka kõik asjad kaasas
kas mu mees mind ikka armastab
kas ma ikka oskan oma last/lapsi õigesti kasvatada
kas kolleegi ihaldamine on halb või hea
küll vallalisel sõbrannal on hea elu
kui väga käib närvidele ämm
või mõni su mehe kunagi nii armas harjumus
kui halvasti ma siis sõidan
(Mehed minu teada nii ei mõtle)

Kui saad teha risti vähemalt ühe rea taha, siis soovitan lugeda raamatut "Noore ema pihtimused", Fiona Neill'ilt. Ja sa saad aru, et su elu pole pooltki nii halb, mõtted pooltki nii haiged ning teod pooltki nii pöörased, kui esmapilgul tundub.

Hädapätakas soovitab muretseda frustratsiooni, depressiooni, identiteedikriisi jm sarnase raviks ning preventatsiooniks öökapile.

Tsiteerin:

Naaldun ettepoole, et saali ette minna, kui vaatan alla, et kontrollida, kas mul on jalas need teksad, mis lubavad jalgu pikendada, või need, mis peaksid tagumikku tõstma. Märkan õudusega, et see ei ole mu jalg, mis toetub vastu Seksikat Kodustatud Isa, vaid suur kühm, mis pundub mu sääremarjal. Eilsed alukad. Tunnen, kudas mu hingamine kiireneb. ...
"Mis see on?" küsib Nämma Emme Number 1.
"See on seade" kuulen end ütlemas, higipiisad kulmudel. "Stressi alandamiseks"
... Nad mõlemad kummarduvad üle Fredi, et seda katsuda.
...Sajad pilgud puurivad mind. Siis saabub lunastus. Kogu see muljumine on põhjustanud mu piinlike alukate nihkumise pahkluu suunas ja silt M&S hakkab juba paistma. Õngitsen need osavalt ühe tõmbega välja, tõusen püsti, panen püksid osavõtmatult käekotti ja hakkan mööda rida edasi liikuma.

Tikrikook

Täna oli Poppy Sisustus salongi avamispidu. Ja küpsetasin selle jaoks tikrikooki. Ja oi, kuidas seda kiideti!! :)
Panen siia siis kirja, mida ma tegin. Kahjuks pilti ma teha ei jõudnud. Algretsepti sain Google'i otsinguga Naisteka foorumist.

Taigen:
125 g võid
1,5 kl jahu
0,5 kl suhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
soola
Täidis:
3 muna
500 g kohupiima
0,5 kl suhkrut
100 g hapukoort
0,5 kg tikreid
Valmistusviis:
Haki või, jahu ja suhkur ühtlaseks taignaks, lisa küpsetuspulber ja pisut soola.
Laota 2/3 taignast rasvainega määritud ahjuplaadile ning kata puhastatud tikritega.
Eralda munavalged munakollastest ning klopi tugevaks vahuks.
Sega täidise ained (k.a. munakollased) omavahel, kõige viimasena lisa vahustatud munavalged.
Kalla täidis tikritele, peale raputa ülejäänud tainakolmandik.
Küpseta 200 °C juures kuldpruuniks.

Minu muudatused olid: kogu taignamaterjal läks plaadikoogi põhjaks, kohupiima asemel 400 g sidrunimaitselist kohupiimapastat, hapukoore asemel sörts virsiku joogijogurtit. Ja tikreid oli nii palju, et kattis plaadi ära. Kogust ei tea. Kate tuli alguses nii vedel, et kartsin tüüpilist ebaõnnestumist, kui oled lubanud midagi kuhugi viia. Aga väga hea tuli!!
Lasen nüüd emal veel tikreid maalt tuua. Kui on tuua... :)

Vana arm ei roosteta

Nägin täna Teda.
Täiesti üllatuslikult. Täiesti ettevalmistamata.
Ja mina arvasin, et mul enam neid reaktsioone ei tekigi. Aga ikka...
Sees keerab, hääl väriseb ja jalad on nõrgad.
Ja see ei lähe üle!!!!
Tema pilk ja hääl viivad viimasegi mõistuseraasu. Oskuse end täislausetega väljendada. Ja sina, kallis sõber, ütlesid, et ma olen rahulik ja ratsionaalne. hahaha
Kohtusin Temaga viimati vist 6-7 a tagasi.
Aga enne seda!
Kool on selleks, et oleks koolikaaslased ja pinginaabrid. Pinginaabrid, kelle pärast ootad isegi makroökonoomika loengut. Kellega võõrkeeletunnis saavad kõik paari-tööd lõbusa ja kelmika alatooni. Kellega grupitööde kirjutamine on rohkem kui hariv, sest Ta on lihtsalt nii tark ja nutikas. Kellega saab kommenteerida eesistuva kursaõe pesu. Kellega arutada majanduse ja poliitika üle.
Ja siin ma siis nüüd olen. Tunnen end nagu teismeline. Ehkki kohtasin vaid purjetamis-kolmapäeval oma kursavenda. kellega kohtumine Pirita jahisadamas oli üsna loogiline. Ma ju tean, et ta purjetab. Aga teda nähes jäin vist nii lolli näoga vaatama (ma arvan, et see nägu on mul praegugi ees), et teised arutasid, kas juhtus midagi. Ja peale väikest jutuajamist tundus nagu oleks kõik ajas 8 a tagasi läinud. Ja mu katus sõidab.
Suudaks ma seda õhus hõljuva ingli tunnet vaid kauem hoida.
F... off reality!!!

Sõbrad versus sugulased

Miks inimesed kohe oskavad oma asju nii sättida, et teistele haiget teha ning kohta kätte näidata?!?!
Paljud mu tuttavad ja sõbrad on kadestanud minu suguvõsa head omavahelist läbisaamist. Ega vist täpsemalt saagi öelda, kui et minu sugulased on ka mu lähimad sõbrad vms. Aga tundub, et mõni inimene on võtnud vaevaks selgeks teha, kuidas "sugulased ei ole sõbrad!". Nagu ta mulle mõni aasta tagasi bravuurikalt teatas. Ei saa jätta lisamata, et minu silmis (nii minu suhtes kui ka teiste lähedaste suhtes) annab otsida abivalmimaid, omakasupüüdmatumaid ja kokkuhoidvamaid inimesi, kui see lähedaste ring (4 põlve muuseas).
Mu kallis sugulane registreerub. Alguses jäi mulje, et ta tahab seda teha omaette. Selge. Rasked ajad, karmid põhimõtted jms. Praeguseks on selgunud, et toimub ikka kena tseremoonia ning pärast vastuvõtta ja pidu. Muidugi on väiklane solvuda, kui sind pulma ei kutsuta. Aga vot mina olen solvunud. Sest vaikselt ja tagasihoidlikult korraldati, et minu ema oleks maal "ära" ja kuna ta sinna muidu ei saa, siis mina ka. Mõnele inimesel pole ehk tädi ja täditütar miski ega keski. Aga antud juhul see nii ei ole. Ei hakka pikemalt selgitama, miks just. Oleks, et me ei suhtle või et me ei tea midagi!!!
Igatahes olen ma hämmelduses ja sõnatu. Otsisin kingituse, mõeldes, et kui inimeste võimalused ei luba pidu teha, siis meie oma perega ikka soovime neile õnne ja viime kunagi kingi. Aga nüüd ei oskagi kohe midagi peale hakata. Milleks end peale suruda...
Sugulased ei ole sõbrad. Nad ei vääri ka inimlikku suhtlemist. Long live kommunikatsioonispetsialistid!

Kas enesekesksus on nagu viirushaigus või päritav haigus.

Pöördun kallite lugejate poole nõu saamiseks. Ja ei mõtle siinkohal kaussi.
Olen viimase nädala üha sagedamini mõelnud, kas enesekesksus on midagi, mis kujuneb välja elu ja keskkonna mõjul aja jooksul või on selles siiski mingi osa mõistusel ja tahtel. Kas on mind kasvatatud üleliia hoolivaks, tähelepanelikuks ja allaheitlikuks või on minu hämmeldusel ka teiste inimeste jaoks arusaadav põhjus.
Loomulikult on mõttekäigu aluseks koosveedetud aeg ühe konkreetse persooniga. Kui ollakse kellegagi koos, kellega seda just iga päev ei tehta, kas siis on normaalne teha asju koos? Leida mõlemale sobiv lahendus ning mitte lasta enda heaolul ainsana dikteerida.
Tooksin mõned näited. Mina, kui võõrustaja Tallinnas, valmistasin ette, mida süüa (teha). Teel rannast koju oli tal tingimata vaja läbi käia poest. (Mul tõesti piima kodus ei olnud) Seal osta sülti ja kohupiimakreemi jms. Sest "mul tuli selline isu". Ei hakka täpsustama, et ei tõstatatud teemat, et mida ME õhtul sööme, et äkki sööks mõlemad sülti. Õhtul kohukest sööma hakates meenus minult küsida, et äkki ma tahan ka, alles siis kui ma hämmeldunud näoga otsa vaatasin. (Loonulikult teenin selle näoga vinguja kuulsust). Olles töölt koju jõudnud ning koristanud olin ma kogu maailmast üsna tüdinud. Lihtsalt voodile pikali heites jäin hoobilt magama. Nahistamise peale (10 min hiljem) ärgates järgnes vestlus. mis teed?- panen riidesse - ? - ujuma lähme? _ ma ei tea - ma panin riidesse. kas tuled ka või? - või lähed üksi?- no jah.
Olen ma hull? Kas ma tahan liiga palju? Veel hullem, miks ma ise seda teen? Arvestan ja sätin teise järgi. (kui juua võtan või kuhugi minna planeerin vms) Kas on liiga palju palutud, et lepiks selle söögiga, mis tehakse, selle jogurtiga, mis kapis on, keefiriga piima asemel, sest seda saan mina ka juua? Või peakski iga inimene seisma enne kõike oma soovide ja hetkeemotsioonide eest? Emb kumb on "õige" vastus, mida teha antud situatsioonis? Korduvalt on öeldud ning mõista antud, et eesmärgiks ei ole mulle haiget teha või mind mõnitada. Ja ma isegi kipun seda uskuma. Et üksi elamine on õpetanud tegema ja arvestama ainult endaga. Aga ma tean hulka inimesi, kes on üksi olnud ja teinud aga koos (olgu või sugulasegagi) arvestatakse ikkagi ja jagatakse.
Mida siis teha, kui mulle praegune situatsioon ning käitumismustrid täiega närvidele käivad?