Uus algus

Et siis mitte lasta asjadel ajahõlma vajuda, märgin ära viimase aja suurima muudatuse. Töötan nüüd Saarioises, nn Mamma juures. Eks näis, kuidas see uus algus minema hakkab. Eks peab oma positsioone paika panema.

Ikka siis kui raske

No nii. On läinud uskumatult palju aega viimasest postitusest. On küll olnud mõtteid ja mälestusi ja retsepte, mida säilitada. Aga ikka on midagi vahele tulnud või liiga kiire olnud või lihtsalt liiga vähe pealehakkamist.
Nüüd on siis jälle põhjust. Pöördun ju siia reeglina olukorras, kus rääkimine enam ei aita.
Miks on nii, et kui ei ole, siis ei ole ja kui on, siis mitu korraga?
Vahepeal oli periood, kui oli hulk "sõpru", kellest keegi tõsisemast ja pikemast suhtest kuuldagi ei tahtnud. Nüüd on siis suisa 2, kes on mõista andnud, et midagi võiks luua. Aga ma ei saa/julge selles ka päris kindel olla. Ning loomulikult pole mul õrna aimugi, mida krdit nemad selle all mõtlevad. Ning veel enam: millisesse suhtesse panustada. Ega ikka päris lampi ei lähe midagi ei paremaks ega õigemaks. Mõlemat liini ajada aga oleks liig. Kõlab ahvatlevalt, kuid on liiga energiamahukas. :)
Mille järgi otsustada, kui süda on juba aastaid tagasi välja lülitatud ning nõu ei anna?
On kena stabiilne meesterahvas, kellega oleks tõeliselt vahva koos vananeda. Nagu seda keskealiste puhul öeldakse. Ja ta otsib ka seda kellega koos elu lõpuni olla. Inimene, kel on olnud pere ning teab, mis kooselu on. Ma ei ole kindel, kas ta edaspidises mõttes just peret silmas peab.
Teine on noorem ja energilisem, kes on valmis looma oma kodu ja pere. Samas aga tekitab kõhklust see, et ta ei ole kellegagi koos elanud. Äkki idealiseerib seda nn pereidülli ning reaalsusega kohtudes ei saa hakkama või ei meeldi.
Kas tõesti peab hakkama paberil plusse ja miinuseid kokku liitma! Kas ma olen vanuses ning olukorras, kus ma pean eelmistama stabiilsust ning rahu võimalusele proovida luua kodu? Liiatigi ma tean, et seniks kuniks ei ole mina mingi rahulik inimene. Kas hakkan kunagi olema... Ema hakkas. Aga alles 30 a hiljem.
Ja kas need inimesed üldse teavad, kes ma olen? Kas nad tahavad seda teada? Ma püüan lugeda raamatuid, mis mu kaaslastele meeldivad, et mõista nende mõtteid ja tundeid. Millegi pärast ei märka ma, et nemad seda teeks. Isegi siis kui on valida, kas lugeda mõnda "minu" raamatut või veel kord mõnda oma lemmikut, valitakse viimane. Kui vastiku "ma ei hooli sust põrmugi" tunde see tekitab.
Kas peaks äkki valima selle järgi, kes vähem närvidele käib ja vihale ajab? Ideeliselt on võimalik seda meelde tuletada ning kokku liita.
Kuidas saaks lasta ajal nii mööda voolata, et saaks teada, kuidas asi lõppes...