Sügisene nädalavahetus

Nii palju on igasugust jama, et tunnen, et peaks üles tähendama need vähesed hetked, kus ma end tõeliselt hästi ja mõnusalt tunnen.
See nädalavahetus oli selline. Üle pika aja sain teha neid asju, mida pikalt meeles pidanud ja plaaninud. Ei saaks öelda, et just igatsuste tegevusi, sest illusioone kipun ma ju looma kellegi või millegagi seoses. (iroonilise naeru koht :) ) Aga igatahes on süda selle nädalavahetusega rahul.

Reedel tahtsin välja minna. Aga see ei õnnestunud. Inimesed on ikkagi reedeks väsinud. Kosutasin siis end skype-vestlustega meeste liigiomastest tunnustest, kuuma tee ning aspiriiniga, et petta ära lähenev külmetus. AGA! Esimese asjana koju jõudes panin kahte marinaadi pikalt sügavkülmas oodanud metssealiha tükid. 10 pnkt Pereköögi kokaraamatule, kus on ka nii haruldase asja kohta nõuandeid!
Laupäeva alustasin varakult. 9 paiku. Peale hommikukohvi sättisin end diivanikatteid õmblema. Kui on tegemist patjadest ja pindadest koosneva nahkdiivaniga ja piiratud riidehulgaga, siis nõuab see insenerimõtlemist ning raudset närvi. Tehtud! (Vähemalt enamus) Kui nüüd veel riiet juurde saaks, võiks ema diivani kallale asuda.
Lõunaks katsetasin pipramarinaadist praeliha. Päääris hea oli. Pisut vintske, aga maitsekas. Ja siis värvisin juukseid ja siis läksin Raheliga Improteatrisse ning sain 2 h naerda ning noornäitlejate "piinlemist" vaadata. Mõnuus!! Soovitan kõigile! Väike kehakinnitus Karja keldris ning tantsuõhtu Amigos. Peab muidugi tunnistama, et mina oma kõrges vanuses tundusin seekord liigagi noor. Isegi silma polnud kellegi peal nuumata. (Va üks mikrominis dresseeritud beib) Aga see ei tähendanud, et me ise ei oleks mussi nautinud. Kell 2 pugesin väsinud jalgade ja maha rahustatud hingega tuttu.

Loomulikult olid õlad külma saanud ning kell pool 9 tundus täiesti õige aeg end üles ajada, et neile väike Voltareni laks anda ning ise toimetama hakata. Hingekosutus Jaani kirikus ja küünal Papsile. Enne veel nautides igat hetke karges hommikus teel olles. Kiire visiit Rahva raamatusse ning koju kokkama. Nüüd võtsin ette köögikardinad Rauno maamajja. Tehtud! Vahepeal läks ahju metsseapraad (2) ja jõudsid kohale ema ning Liana. Mõnus lobisemise ja vormeliga lõunasöök. (Ei tohi unustada õunamuffineid, mis vajusid plaadikoogiks, aga maitsesid ikkagi hästi.) Õhtul veel kübeke tööasju, teatriproovide ja treeningute planeerimist.

Nii võiks elada. Oleks veel... No jah. Alati võiks ju olla midagi veel. Aga tuleb osata nautida hetke ilu. Seda head tunnet, et midagi saab valmis ja midagi on ilus ja midagi on maitsev ja midagi on lõbus.

Kallistan mõttes kõiki toredaid inimesi, kes mu elus ja mõtetes on. Enjoy the moment!

PS Kell 5 laupäeva hommikul tuli sõnum ühel tuttavalt meesterahvalt, et mõtleb ja tahaks rääkida. Kell 11 tuli rohkesõnaline vabandus segamise pärast. Päise päeva ajal ta sõnumeid ei saada. Isegi msn või skypevestlusi ei toimu. ;) Kuda see nüüd ongi? In vino veritas! või Krdi alkohol!