Olen korduvalt mõelnud, et peaksin peas ringi keerlevad teemad "paberile" panema. Aga kogu aeg on kuklakarvade vahel hoiatus, et ei saa liiga haledaks ka minna. Ikka veel on halbu ja kurbi asju rohkem kui toredaid. Või on minul kallutatud vaatenurk.
Päeviku pidamise 1 eesmärk on kronoloogiline ajalugu. Mis siis vahepeal head on olnud...
Olen käinud vaatamas 2 eesti filmi. "Püha Tõnu kiusamine" ja "Pangarööv". Nende kohta leiab netist kõvasti kirjutisi. Aga mina jään ikkagi selle juurde, et esimese filmi vaatamisest tasuks end säästa. (võib olla sobib järgmise aasta suvel vaatamiseks) Teine on aga paraja koguse eneseirooniaga ajaviitefilm, kus minu arust on just nii palju vigu ja ebakõlasid, et see kokku tögabki Eesti KUNSTfilmi ja hollikaid ka. Minu seansi ajal oli publikul igatahes lõbus.
Käisin vaatamas "Septembrinumbrit". Soovitav moehuvilistele ja "Saatan kannab Pradat" sõpradele. Peale antud filmi nägemist saab alles aru, KUI hästi on Prada-film tehtud.
Olen käinud hullult teatris: "Testosteroon", "Kõik (s)ängis" ja "Türgi oad". Kõigi etendustega vedas. Tasuvad vaadata nii sisu kui välimuse/teostuse poolelt. Ja jälle paneb mõtlema, kas minu peas on asjad viltu või on terves ühiskonnas. Sest teater peaks ju elu peegeldus või konsentraat olema. Teemaks ikka samad asjad: suhted, möödarääkimised, sex, armastus, ükskõiksus, igatsus, ootus. Kuidas need inimesed on oma 10 tuh aastat ära elanud ja nii üksteisest mööda räägivad ja toimetavad. Aga noh, nalja saab ikka. Et kui ikka teaduslikud uurimused on tõestanud, siis ongi nii. (See repliik on muuseas 2 etenduses sees)
Nädal tagasi nautisin Tervise SPA-s Pärnus massaazi ja sel nädalavahetusel tegime minu juures Tiinaga SPA õhtu. Milleks minna raha eest kuskile (mis on veel kuni uue aastani reserveeritud ka), kui meil on ju kõigil kodus hulk kreeme ja maske ja asju. Ja suure hulga vannivahuga saab ka tavalisest vannist "mulli"vann.
Üha rohkem olen nõus ka Liana poolt välja toodud mõttega, et tuleb võtta aega. Võtta aega, et olla endaga. Mõelda, mida ja kuidas teha. Teha endale meeldivaid asju nagu näiteks kokkamine, isegi siis kui see alati ei õnnestu (Anglaise supp läks laupäeval ikka puusse küll). Teha üks mõnus äraolemine üksi, sõbra või sõpradega. Teha midagi endale jaoks. Massaaz või küünemaalingud või hea raamat.
Ja siis jõuab jälle. Sest aeg näitab, et hakkama peab saama ise. Ja abiks on see võrgustik, millele Liana viitab. Aga ei tasu sellele võrgule loota. Vähemalt mitte ainult ühele või kahele nöörile selles.
Ja ma olen loobunud üritamast meestest aru saada. Tänapäeva mehed ei toimi isegi mitte omaenda meheliku loogika alusel. Täiesti lootusetu on mõista, mille alusel nad head või halba teevad. Mis sellise tegevuse eesmärk, motiiv või ajend on. Aga noh, distantseerumine sobib ka. Kuigi "Südameasjade" filmis häbelikke suudlemisi vaadates kipub mingi nostalgia või romantikaiha liigutama. See saab siis jälle panniga (=pidev teravmeelitsemine minu ja teiste poolt) piki pead ning võib rahul edasi olla.
Tuesday, November 24, 2009
Thursday, November 5, 2009
Metsseapraest ja muudest kokkamistest paari sõnaga
Lohutamaks end elu nõmedatest asjadest keerasin mõtted oma viimase aja kokkamiste peale. Ja ehkki ei teinud illustreerimiseks ühtegi pilti, panen paar sõna kirja.
28.10. Küpsisteõhtu Tiinaga. 3 kokka, 4 kokaraamatut, suur kott tooraineid ja 1 gaasipliit Mustamäe väikeses köögis. Aga valmis said väga head ja mõnusad küpsised. Valiku tegi Tiina ja retseptid ning materjalid otsis ka. Tema käest saab kindlasti lisainfot. Kategooriates olid need: shokolaadiküpsised, kookoseküpsised ja kaerahelbeküpsised.
Väga vahva oli koos kokata ja nalja teha. Ehkki ühtegi konkreetset lauset või ütlemist praegu meele ei tule. Ja korralikud toidud on ikka korralikud. Oma prooviks saadud küpsiseid väga ettevaatlikult hävitades on mul veel viimased alles. Võrrelduna poe omadega, mis seistes kuivama kipuvad, on need ikka pehmed ja maitsvad. Aitäh, Tiina!
30.10-1.11 Metssiga. Võtsin ette juba pikka aega sügavkülmas oodanud metssealiha. Lasin sel kenasti külmkapis üles sulada. Suurema lootuseta viskasin pilgu oma viimasesse sünnipäevakinki "Pereköögi kokaraamat" ja leidsingi suisa 2 retsepti. Metsseapraad ja praetud metssealiha. Esimene tähendas marineeritud liha ahjus küpsetamist. Teine lihalõikude maitsestamist ja praadimist. Seekord võtsin mõlemad retseptid korralikult ette. Tõin isegi poest sibulat. Ning olukorra tõsidus nõudis dekoratsioonina mõjuvale Türgist toodud maitseainesegukomplektile kallale minemist. Pipramarinaadis praelõigud võtsine ette poole päeva pärast. Kuumal pannil praadides jäid need seest kenasti mediumid. Pipra maitse ületas küll kergelt liha oma, aga vähemalt ei saanud kurta mingit imelikku kõrvalmaitset, millele kirjanduses vihjeid oli. Ahjupraad oli marinaadis 2 päeva. Seda degusteerisid ema ja Liana hubasel pühapäevasel lõunasöögil. Vähemalt ei julgenud nad midagi halba öelda. :) Ja mulle endale täitsa meeldis. Kui nüüd veel seda liha juurde saaks...
Magustoiduks küpsetasin samast raamatust kaerahelvestega õunamuffineid. Liiga väikeste vormide tõttu sai minu muffinitest üks suur plaadikook, aga see ei mõjunud maitsele halvasti. Õunu veel on. Kordamiseks tuleb vaid poest suuremaid vorme tuua.
28.10. Küpsisteõhtu Tiinaga. 3 kokka, 4 kokaraamatut, suur kott tooraineid ja 1 gaasipliit Mustamäe väikeses köögis. Aga valmis said väga head ja mõnusad küpsised. Valiku tegi Tiina ja retseptid ning materjalid otsis ka. Tema käest saab kindlasti lisainfot. Kategooriates olid need: shokolaadiküpsised, kookoseküpsised ja kaerahelbeküpsised.
Väga vahva oli koos kokata ja nalja teha. Ehkki ühtegi konkreetset lauset või ütlemist praegu meele ei tule. Ja korralikud toidud on ikka korralikud. Oma prooviks saadud küpsiseid väga ettevaatlikult hävitades on mul veel viimased alles. Võrrelduna poe omadega, mis seistes kuivama kipuvad, on need ikka pehmed ja maitsvad. Aitäh, Tiina!
30.10-1.11 Metssiga. Võtsin ette juba pikka aega sügavkülmas oodanud metssealiha. Lasin sel kenasti külmkapis üles sulada. Suurema lootuseta viskasin pilgu oma viimasesse sünnipäevakinki "Pereköögi kokaraamat" ja leidsingi suisa 2 retsepti. Metsseapraad ja praetud metssealiha. Esimene tähendas marineeritud liha ahjus küpsetamist. Teine lihalõikude maitsestamist ja praadimist. Seekord võtsin mõlemad retseptid korralikult ette. Tõin isegi poest sibulat. Ning olukorra tõsidus nõudis dekoratsioonina mõjuvale Türgist toodud maitseainesegukomplektile kallale minemist. Pipramarinaadis praelõigud võtsine ette poole päeva pärast. Kuumal pannil praadides jäid need seest kenasti mediumid. Pipra maitse ületas küll kergelt liha oma, aga vähemalt ei saanud kurta mingit imelikku kõrvalmaitset, millele kirjanduses vihjeid oli. Ahjupraad oli marinaadis 2 päeva. Seda degusteerisid ema ja Liana hubasel pühapäevasel lõunasöögil. Vähemalt ei julgenud nad midagi halba öelda. :) Ja mulle endale täitsa meeldis. Kui nüüd veel seda liha juurde saaks...
Magustoiduks küpsetasin samast raamatust kaerahelvestega õunamuffineid. Liiga väikeste vormide tõttu sai minu muffinitest üks suur plaadikook, aga see ei mõjunud maitsele halvasti. Õunu veel on. Kordamiseks tuleb vaid poest suuremaid vorme tuua.
Väike tigedik
Tabasin end järjekordselt mõttelt, et ma olen üks paha ja kuri inimene. Laisk olen ma nagunii.
Olukord siin töörindel on igapäevaselt kriitiline. Kõik asjad hilinevad. Iga liigutus käib erikokkuleppel. Ja sellises olukorras EI SAA ENDALE VIGU LUBADA. Aga kus sa sellega! Iga kord, kui kuskil ilma otsas käiakse asju tegemas, on midagi valesti. Kas on mõni tellimus ära unustatud või segi aetud, mõni värv valesti vaadatud, mõni toode vaelsti kirjutatud või leotud. Ja nii iga kord. 100 korda oleme rääkinud, et ei tohi vigu teha ning kõik tuleb üle kontrollida. Ja mitte midagi. Selline tunne, et isegi need inimesed, kellest sa mõtled, et neil võiks mõistus peas olla ning nende enda huvides on teha asju ideaalselt, lasevad minu arust üle jala. Hambad hakkavad igemete vahelt paistma ning kuri urin tõuseb rinnast. Ja siis ma mõtlen, et mul pole mingit õigust midagi öelda. Ma pole suutnud siin ka midagi ilusamaks teha ning asja päästa.
Muuda seda, mida sa muuta suudad, lepi sellega, mida sa muuta ei suuda, ning olgu sul tarkust neil kahel asjal vahet teha.
No vot mul küll ei ole. Kui ma lasen minna, siis jääb alati õhku, et äkki... Ja samas tunnen ma, et kui need, kelle asi see 100% on, ei saa ega viitsi, siis miks ma peaksingi! Või peaksin?...
Olukord siin töörindel on igapäevaselt kriitiline. Kõik asjad hilinevad. Iga liigutus käib erikokkuleppel. Ja sellises olukorras EI SAA ENDALE VIGU LUBADA. Aga kus sa sellega! Iga kord, kui kuskil ilma otsas käiakse asju tegemas, on midagi valesti. Kas on mõni tellimus ära unustatud või segi aetud, mõni värv valesti vaadatud, mõni toode vaelsti kirjutatud või leotud. Ja nii iga kord. 100 korda oleme rääkinud, et ei tohi vigu teha ning kõik tuleb üle kontrollida. Ja mitte midagi. Selline tunne, et isegi need inimesed, kellest sa mõtled, et neil võiks mõistus peas olla ning nende enda huvides on teha asju ideaalselt, lasevad minu arust üle jala. Hambad hakkavad igemete vahelt paistma ning kuri urin tõuseb rinnast. Ja siis ma mõtlen, et mul pole mingit õigust midagi öelda. Ma pole suutnud siin ka midagi ilusamaks teha ning asja päästa.
Muuda seda, mida sa muuta suudad, lepi sellega, mida sa muuta ei suuda, ning olgu sul tarkust neil kahel asjal vahet teha.
No vot mul küll ei ole. Kui ma lasen minna, siis jääb alati õhku, et äkki... Ja samas tunnen ma, et kui need, kelle asi see 100% on, ei saa ega viitsi, siis miks ma peaksingi! Või peaksin?...
Sunday, November 1, 2009
Sügisene nädalavahetus
Nii palju on igasugust jama, et tunnen, et peaks üles tähendama need vähesed hetked, kus ma end tõeliselt hästi ja mõnusalt tunnen.
See nädalavahetus oli selline. Üle pika aja sain teha neid asju, mida pikalt meeles pidanud ja plaaninud. Ei saaks öelda, et just igatsuste tegevusi, sest illusioone kipun ma ju looma kellegi või millegagi seoses. (iroonilise naeru koht :) ) Aga igatahes on süda selle nädalavahetusega rahul.
Reedel tahtsin välja minna. Aga see ei õnnestunud. Inimesed on ikkagi reedeks väsinud. Kosutasin siis end skype-vestlustega meeste liigiomastest tunnustest, kuuma tee ning aspiriiniga, et petta ära lähenev külmetus. AGA! Esimese asjana koju jõudes panin kahte marinaadi pikalt sügavkülmas oodanud metssealiha tükid. 10 pnkt Pereköögi kokaraamatule, kus on ka nii haruldase asja kohta nõuandeid!
Laupäeva alustasin varakult. 9 paiku. Peale hommikukohvi sättisin end diivanikatteid õmblema. Kui on tegemist patjadest ja pindadest koosneva nahkdiivaniga ja piiratud riidehulgaga, siis nõuab see insenerimõtlemist ning raudset närvi. Tehtud! (Vähemalt enamus) Kui nüüd veel riiet juurde saaks, võiks ema diivani kallale asuda.
Lõunaks katsetasin pipramarinaadist praeliha. Päääris hea oli. Pisut vintske, aga maitsekas. Ja siis värvisin juukseid ja siis läksin Raheliga Improteatrisse ning sain 2 h naerda ning noornäitlejate "piinlemist" vaadata. Mõnuus!! Soovitan kõigile! Väike kehakinnitus Karja keldris ning tantsuõhtu Amigos. Peab muidugi tunnistama, et mina oma kõrges vanuses tundusin seekord liigagi noor. Isegi silma polnud kellegi peal nuumata. (Va üks mikrominis dresseeritud beib) Aga see ei tähendanud, et me ise ei oleks mussi nautinud. Kell 2 pugesin väsinud jalgade ja maha rahustatud hingega tuttu.
Loomulikult olid õlad külma saanud ning kell pool 9 tundus täiesti õige aeg end üles ajada, et neile väike Voltareni laks anda ning ise toimetama hakata. Hingekosutus Jaani kirikus ja küünal Papsile. Enne veel nautides igat hetke karges hommikus teel olles. Kiire visiit Rahva raamatusse ning koju kokkama. Nüüd võtsin ette köögikardinad Rauno maamajja. Tehtud! Vahepeal läks ahju metsseapraad (2) ja jõudsid kohale ema ning Liana. Mõnus lobisemise ja vormeliga lõunasöök. (Ei tohi unustada õunamuffineid, mis vajusid plaadikoogiks, aga maitsesid ikkagi hästi.) Õhtul veel kübeke tööasju, teatriproovide ja treeningute planeerimist.
Nii võiks elada. Oleks veel... No jah. Alati võiks ju olla midagi veel. Aga tuleb osata nautida hetke ilu. Seda head tunnet, et midagi saab valmis ja midagi on ilus ja midagi on maitsev ja midagi on lõbus.
Kallistan mõttes kõiki toredaid inimesi, kes mu elus ja mõtetes on. Enjoy the moment!
PS Kell 5 laupäeva hommikul tuli sõnum ühel tuttavalt meesterahvalt, et mõtleb ja tahaks rääkida. Kell 11 tuli rohkesõnaline vabandus segamise pärast. Päise päeva ajal ta sõnumeid ei saada. Isegi msn või skypevestlusi ei toimu. ;) Kuda see nüüd ongi? In vino veritas! või Krdi alkohol!
See nädalavahetus oli selline. Üle pika aja sain teha neid asju, mida pikalt meeles pidanud ja plaaninud. Ei saaks öelda, et just igatsuste tegevusi, sest illusioone kipun ma ju looma kellegi või millegagi seoses. (iroonilise naeru koht :) ) Aga igatahes on süda selle nädalavahetusega rahul.
Reedel tahtsin välja minna. Aga see ei õnnestunud. Inimesed on ikkagi reedeks väsinud. Kosutasin siis end skype-vestlustega meeste liigiomastest tunnustest, kuuma tee ning aspiriiniga, et petta ära lähenev külmetus. AGA! Esimese asjana koju jõudes panin kahte marinaadi pikalt sügavkülmas oodanud metssealiha tükid. 10 pnkt Pereköögi kokaraamatule, kus on ka nii haruldase asja kohta nõuandeid!
Laupäeva alustasin varakult. 9 paiku. Peale hommikukohvi sättisin end diivanikatteid õmblema. Kui on tegemist patjadest ja pindadest koosneva nahkdiivaniga ja piiratud riidehulgaga, siis nõuab see insenerimõtlemist ning raudset närvi. Tehtud! (Vähemalt enamus) Kui nüüd veel riiet juurde saaks, võiks ema diivani kallale asuda.
Lõunaks katsetasin pipramarinaadist praeliha. Päääris hea oli. Pisut vintske, aga maitsekas. Ja siis värvisin juukseid ja siis läksin Raheliga Improteatrisse ning sain 2 h naerda ning noornäitlejate "piinlemist" vaadata. Mõnuus!! Soovitan kõigile! Väike kehakinnitus Karja keldris ning tantsuõhtu Amigos. Peab muidugi tunnistama, et mina oma kõrges vanuses tundusin seekord liigagi noor. Isegi silma polnud kellegi peal nuumata. (Va üks mikrominis dresseeritud beib) Aga see ei tähendanud, et me ise ei oleks mussi nautinud. Kell 2 pugesin väsinud jalgade ja maha rahustatud hingega tuttu.
Loomulikult olid õlad külma saanud ning kell pool 9 tundus täiesti õige aeg end üles ajada, et neile väike Voltareni laks anda ning ise toimetama hakata. Hingekosutus Jaani kirikus ja küünal Papsile. Enne veel nautides igat hetke karges hommikus teel olles. Kiire visiit Rahva raamatusse ning koju kokkama. Nüüd võtsin ette köögikardinad Rauno maamajja. Tehtud! Vahepeal läks ahju metsseapraad (2) ja jõudsid kohale ema ning Liana. Mõnus lobisemise ja vormeliga lõunasöök. (Ei tohi unustada õunamuffineid, mis vajusid plaadikoogiks, aga maitsesid ikkagi hästi.) Õhtul veel kübeke tööasju, teatriproovide ja treeningute planeerimist.
Nii võiks elada. Oleks veel... No jah. Alati võiks ju olla midagi veel. Aga tuleb osata nautida hetke ilu. Seda head tunnet, et midagi saab valmis ja midagi on ilus ja midagi on maitsev ja midagi on lõbus.
Kallistan mõttes kõiki toredaid inimesi, kes mu elus ja mõtetes on. Enjoy the moment!
PS Kell 5 laupäeva hommikul tuli sõnum ühel tuttavalt meesterahvalt, et mõtleb ja tahaks rääkida. Kell 11 tuli rohkesõnaline vabandus segamise pärast. Päise päeva ajal ta sõnumeid ei saada. Isegi msn või skypevestlusi ei toimu. ;) Kuda see nüüd ongi? In vino veritas! või Krdi alkohol!
Monday, October 26, 2009
Teravkeelsuse säilitamiseks.
Eilse päeva juhtumiste valguses on tänane päev kantud erilisest energiapuhangust, mida ei suutnud ma taltsutada ka Nodsuga rääkides. Meie lühikese, kuid seda emotsionaalsema vestluse lõppu teatas ta, et peaksin oma mõttekäikudega koolitusi anda hakkama. Tagasihoidlikult ma veel nii kaugele ei trügiks. Aga mõttekäigu siia virtuaalsesse kivisse raiuks küll.
Jutt sai alguse meesterahva käitumise kirjeldusest, mida me naistena ainult häbiväärseks ning taunitavaks võime tunnistada. Minu reedel saadud telefonikoolitus (tänulik kummardus Indrek Saulile pühendatud aja eest) pani mind meelde tuletama, et inimesi ja olukordi tuleb võtta nagu nad on. Nimetagem, et kassi liigiomaseks tunnuseks on neli jalga. Ja me võtamegi teda sellisena. Ei halvusta ning ei ignoreeri teda selle pärast, lootes, et tal võiks neid olla 3 või 8. Mehele omaseks liigitunnuseks on, et mehed on s...tapead. Nagu ka kassidel võib ka meestel esineda tavavormist erinevusi geneetilise mutatsiooni, laborikatsete, spetsiifilise kasvatuse, vigastuste vms tõttu.
Kui me suudame leppida ning elada meeste liigiga nii nagu see on, siis oleks elu vahva.
Jutt sai alguse meesterahva käitumise kirjeldusest, mida me naistena ainult häbiväärseks ning taunitavaks võime tunnistada. Minu reedel saadud telefonikoolitus (tänulik kummardus Indrek Saulile pühendatud aja eest) pani mind meelde tuletama, et inimesi ja olukordi tuleb võtta nagu nad on. Nimetagem, et kassi liigiomaseks tunnuseks on neli jalga. Ja me võtamegi teda sellisena. Ei halvusta ning ei ignoreeri teda selle pärast, lootes, et tal võiks neid olla 3 või 8. Mehele omaseks liigitunnuseks on, et mehed on s...tapead. Nagu ka kassidel võib ka meestel esineda tavavormist erinevusi geneetilise mutatsiooni, laborikatsete, spetsiifilise kasvatuse, vigastuste vms tõttu.
Kui me suudame leppida ning elada meeste liigiga nii nagu see on, siis oleks elu vahva.
Sunday, October 25, 2009
Sünnipäevast
No nii... Aasta jälle möödas. Mõtlesin täna lõuna paiku Tallinna poole sõites, et kirjutan siia oma viimaseid ja eelviimaseid mõtteid maailma hallusest ja sünnipäeva nukrusest. Aga ei saa. Nüüd ei saa kohe kuidagi.
Nii palju oli inimesi, kes mind meeles pidasid sõnumite või telefonikõnedega. Heade soovidega siis esmajärjekorras. Ja vahvaid kingitusi sain ka.
Emalt Pereköögi kokaraamatu, Kristalt kokaraamatu ja lõnga, R-lt 7* Metaxa, Burberry lõhna. Aga üks kink nõuab erilist loetlemist. Detilid teevad meie maailma nagu mu sõber Raido on öelnud. Ja tähelepanu ning pühendumis, tsiteerides Leon'i.
Aga tõeline kink:
Kohver, selline, mida iga meigisõber naine igatseks. Mustast plastist, metallkantidega. Aga seest kaetud lilla sametiga (enda tehtud) Ja sisu....
CD- Bossa n' Roses (suhkruvatt maasikatega, kui muusika saab olla pehmelt roosa, mustas pesus, siis see on)
mustad suled (see va haldjakepike, aga musta värvi)
Lilla küünlajalg
Hall küünal, pika põlemisajaga
4 väikest küünalt, vanilla
tikutops, südame pildiga
sukapael, must pits
pidulik mask, must ja mustade sulgedega
unemask, roosa musta pitsiga
Käerauad, must nahk, südamekujuliste neetide ja lilla sametiga. :) :)
Lõhnad nimetustega: Jasmin Noir, Fascinating night, Desire me, Strictly private, Rose the one, II
Ei hakka keerutama konservatiivsemate lugejate ees, aga see on kink, mida iga Naine tahaks saada. Vähemalt selline kiiksuga detailide hindaja nagu mina.
Mõte (effort ing.) on see, mis loeb. Ja kui keegi juba viitsib sinu pärast nii palju vaeva näha, siis tuleb ka ise oma selg sirgu ajada ning vääriliselt end üleval pidada.
Soojad kallistused kõigile, kes on mu kõrval olnud ja mind läbi hallide päevade sünnipäevast sünnipäevani hoidnud ja armastanud.
Nii palju oli inimesi, kes mind meeles pidasid sõnumite või telefonikõnedega. Heade soovidega siis esmajärjekorras. Ja vahvaid kingitusi sain ka.
Emalt Pereköögi kokaraamatu, Kristalt kokaraamatu ja lõnga, R-lt 7* Metaxa, Burberry lõhna. Aga üks kink nõuab erilist loetlemist. Detilid teevad meie maailma nagu mu sõber Raido on öelnud. Ja tähelepanu ning pühendumis, tsiteerides Leon'i.
Aga tõeline kink:
Kohver, selline, mida iga meigisõber naine igatseks. Mustast plastist, metallkantidega. Aga seest kaetud lilla sametiga (enda tehtud) Ja sisu....
CD- Bossa n' Roses (suhkruvatt maasikatega, kui muusika saab olla pehmelt roosa, mustas pesus, siis see on)
mustad suled (see va haldjakepike, aga musta värvi)
Lilla küünlajalg
Hall küünal, pika põlemisajaga
4 väikest küünalt, vanilla
tikutops, südame pildiga
sukapael, must pits
pidulik mask, must ja mustade sulgedega
unemask, roosa musta pitsiga
Käerauad, must nahk, südamekujuliste neetide ja lilla sametiga. :) :)
Lõhnad nimetustega: Jasmin Noir, Fascinating night, Desire me, Strictly private, Rose the one, II
Ei hakka keerutama konservatiivsemate lugejate ees, aga see on kink, mida iga Naine tahaks saada. Vähemalt selline kiiksuga detailide hindaja nagu mina.
Mõte (effort ing.) on see, mis loeb. Ja kui keegi juba viitsib sinu pärast nii palju vaeva näha, siis tuleb ka ise oma selg sirgu ajada ning vääriliselt end üleval pidada.
Soojad kallistused kõigile, kes on mu kõrval olnud ja mind läbi hallide päevade sünnipäevast sünnipäevani hoidnud ja armastanud.
Friday, October 9, 2009
Sügismasendus
Jupp aega ei olegi kirjutanud. Mõtlesin, et ei hakka halbu asju kirjutama. Inimestel on endagagi tegemist küllaga. Aga ikkagi ei saa. Häid asju nagu ei tulegi peale. Või siiski...
Olin eelmise nädala Kreetal puhkusel. Soe, päike, meri ja kohustustevaba elu. Puhata sai, aga oma ideaali-ihaluses suutsin sellelegi kerge kibeda kõrvalmaigu juude manada. Või tegi seda keegi/miski muu.
Igatahes olen pruuni jume ja peotäie piltide võrra rikkamana tagasi.
Head olemist jätkus täpselt neljaks päevaks.
Uskumatu! Mus süveneb mulje, et Jumal lõi inimese selleks, et see teise inimese elu raskeks teeks. Ja nii igal rindel ja igas suunas. Kui palju siis tegelikult ikka on nn tehnilisi põhjuseid probleemidele? Selliseid nagu elektrikatkestus, masina rike, avarii vms. Tegelikult on põhjuseks ikka inimese EI saa, EI taha, EI jõua, EI viitsi, EI hooli, EI tee, EI aita.
Millal see ükskord lõpeb?
Probleemid majanduses ja ühiskondlikus elus viivad probleemideni isiklikus elus ja vastupidi. Kas keegi veel üldse teab, mis on vastutulelikkus, austus, ausus, hoolivus, tähelepanu, usaldus? Kui teate, palun öelge mulle ka.
Ja veel üks tähelepanek: raha ei ole tähtis (nagu öeldakse), aga selle puudumine on. Ja seda kogeb nüüd küll vist igal rindel. Keegi arvas, et majanduslangus lähendab inimesi ja peresid. On kellelgi sellekohast kogemust? Mina näen, et tööalaselt ei saa sa midagi teha ega läbi rääkida enne, kui ei ole raha lauale ladunud. (Isegi siis, kui sa lähedki arutama, kuidas investeeringuks või paremaks käibeks raha/ressursse saada). Suhetes: kui sul pole raha, et naist välja viia, siis ta lihtsalt ei suhtle sinuga (teisalt: näpud põhjas naine ei ole ka atraktiivne); kui oleks piisavalt raha, siis saaks end lahti haakida kehvast partnerist, kellega suhet pole, aga on majanduslikult vajalik kooselu; ettevõtmisi ja tegemisi planeerides on kogu aeg kuklakarvades mõte, kes ja kas seda või toda endale lubada saab. Ja kui keegi kulutab rohkem kui keegi teine, kas tal siis on õigus millelegi rohkem.
Kõigil on selline nägu peas nagu nad oleks just kärnkonna alla neelanud. Ilma äädikakastmeta. Ja ma ise ei ole ka parem.
Kas kellelgi on mingit töötavat retsepti, kuidas majandus- ja sügismasendusest üle saada?
Olin eelmise nädala Kreetal puhkusel. Soe, päike, meri ja kohustustevaba elu. Puhata sai, aga oma ideaali-ihaluses suutsin sellelegi kerge kibeda kõrvalmaigu juude manada. Või tegi seda keegi/miski muu.
Igatahes olen pruuni jume ja peotäie piltide võrra rikkamana tagasi.
Head olemist jätkus täpselt neljaks päevaks.
Uskumatu! Mus süveneb mulje, et Jumal lõi inimese selleks, et see teise inimese elu raskeks teeks. Ja nii igal rindel ja igas suunas. Kui palju siis tegelikult ikka on nn tehnilisi põhjuseid probleemidele? Selliseid nagu elektrikatkestus, masina rike, avarii vms. Tegelikult on põhjuseks ikka inimese EI saa, EI taha, EI jõua, EI viitsi, EI hooli, EI tee, EI aita.
Millal see ükskord lõpeb?
Probleemid majanduses ja ühiskondlikus elus viivad probleemideni isiklikus elus ja vastupidi. Kas keegi veel üldse teab, mis on vastutulelikkus, austus, ausus, hoolivus, tähelepanu, usaldus? Kui teate, palun öelge mulle ka.
Ja veel üks tähelepanek: raha ei ole tähtis (nagu öeldakse), aga selle puudumine on. Ja seda kogeb nüüd küll vist igal rindel. Keegi arvas, et majanduslangus lähendab inimesi ja peresid. On kellelgi sellekohast kogemust? Mina näen, et tööalaselt ei saa sa midagi teha ega läbi rääkida enne, kui ei ole raha lauale ladunud. (Isegi siis, kui sa lähedki arutama, kuidas investeeringuks või paremaks käibeks raha/ressursse saada). Suhetes: kui sul pole raha, et naist välja viia, siis ta lihtsalt ei suhtle sinuga (teisalt: näpud põhjas naine ei ole ka atraktiivne); kui oleks piisavalt raha, siis saaks end lahti haakida kehvast partnerist, kellega suhet pole, aga on majanduslikult vajalik kooselu; ettevõtmisi ja tegemisi planeerides on kogu aeg kuklakarvades mõte, kes ja kas seda või toda endale lubada saab. Ja kui keegi kulutab rohkem kui keegi teine, kas tal siis on õigus millelegi rohkem.
Kõigil on selline nägu peas nagu nad oleks just kärnkonna alla neelanud. Ilma äädikakastmeta. Ja ma ise ei ole ka parem.
Kas kellelgi on mingit töötavat retsepti, kuidas majandus- ja sügismasendusest üle saada?
Subscribe to:
Posts (Atom)