Magama sain 2 paiku ja kell 7 ajas mure liistude pärast mind juba üles. Paar muud muret kah muidugi.
Aga tulemus:
Liistud on paigas, aga pragude täitmise silikoonist eemaldus umbes 1/3 koos katsva maalriteibiga. Nõuanne: Silikoon ei nakku, kui pind on enne seinaliimiga kokku plätserdatud olnud. Või olin mina lihtsalt liiga koba.
No krt!!!! Käisin kõik servad veel kord üle. Seekord ilma maalriteibi piiranguta. Aga silikooni ajasin pragudesse süstlaga.
Kogu vannituba sai karmi pesuvahendiga üle käidud. Nüüd vähemalt ei määri inimene end ära, kui vannitoas käib. Selleks korraks on mission impossible completed. (Kuni vanni värvimiseni ema puhkuse ajal)
Teadmisi ja kogemusi kui palju. Aga kui keegi lähinädalatel peaks minu juuresolekul kasutama sõna "vannituba" või "remont", siis soovitan tal olla kindel, et päästeteenistuse ja kiirabi kutsumiseks on mobla käepärast.
Minu vaimset taset näitab ehk see, et peale tööde lõpetamist ning kenasti koristatud korterist koju sõites tundsin karjuvat, ma ütleks suisa kohustavat, vajadust end pildituks juua. Ja see oli kena päikselise pühapäeva pealelõunal kella 6 paiku.
Õnneks suutis kuum vesi ja kohv minus mõistuse ja ratsionaalsuse kübekesed äratada. Ja Tiina kõne ka.
Pildid lisanduvad hiljem, kui fotoka saan ning ka hilisemal vaatlusel vannituba kriitikat kannatab.
No comments:
Post a Comment