Vana arm ei roosteta

Nägin täna Teda.
Täiesti üllatuslikult. Täiesti ettevalmistamata.
Ja mina arvasin, et mul enam neid reaktsioone ei tekigi. Aga ikka...
Sees keerab, hääl väriseb ja jalad on nõrgad.
Ja see ei lähe üle!!!!
Tema pilk ja hääl viivad viimasegi mõistuseraasu. Oskuse end täislausetega väljendada. Ja sina, kallis sõber, ütlesid, et ma olen rahulik ja ratsionaalne. hahaha
Kohtusin Temaga viimati vist 6-7 a tagasi.
Aga enne seda!
Kool on selleks, et oleks koolikaaslased ja pinginaabrid. Pinginaabrid, kelle pärast ootad isegi makroökonoomika loengut. Kellega võõrkeeletunnis saavad kõik paari-tööd lõbusa ja kelmika alatooni. Kellega grupitööde kirjutamine on rohkem kui hariv, sest Ta on lihtsalt nii tark ja nutikas. Kellega saab kommenteerida eesistuva kursaõe pesu. Kellega arutada majanduse ja poliitika üle.
Ja siin ma siis nüüd olen. Tunnen end nagu teismeline. Ehkki kohtasin vaid purjetamis-kolmapäeval oma kursavenda. kellega kohtumine Pirita jahisadamas oli üsna loogiline. Ma ju tean, et ta purjetab. Aga teda nähes jäin vist nii lolli näoga vaatama (ma arvan, et see nägu on mul praegugi ees), et teised arutasid, kas juhtus midagi. Ja peale väikest jutuajamist tundus nagu oleks kõik ajas 8 a tagasi läinud. Ja mu katus sõidab.
Suudaks ma seda õhus hõljuva ingli tunnet vaid kauem hoida.
F... off reality!!!

Sõbrad versus sugulased

Miks inimesed kohe oskavad oma asju nii sättida, et teistele haiget teha ning kohta kätte näidata?!?!
Paljud mu tuttavad ja sõbrad on kadestanud minu suguvõsa head omavahelist läbisaamist. Ega vist täpsemalt saagi öelda, kui et minu sugulased on ka mu lähimad sõbrad vms. Aga tundub, et mõni inimene on võtnud vaevaks selgeks teha, kuidas "sugulased ei ole sõbrad!". Nagu ta mulle mõni aasta tagasi bravuurikalt teatas. Ei saa jätta lisamata, et minu silmis (nii minu suhtes kui ka teiste lähedaste suhtes) annab otsida abivalmimaid, omakasupüüdmatumaid ja kokkuhoidvamaid inimesi, kui see lähedaste ring (4 põlve muuseas).
Mu kallis sugulane registreerub. Alguses jäi mulje, et ta tahab seda teha omaette. Selge. Rasked ajad, karmid põhimõtted jms. Praeguseks on selgunud, et toimub ikka kena tseremoonia ning pärast vastuvõtta ja pidu. Muidugi on väiklane solvuda, kui sind pulma ei kutsuta. Aga vot mina olen solvunud. Sest vaikselt ja tagasihoidlikult korraldati, et minu ema oleks maal "ära" ja kuna ta sinna muidu ei saa, siis mina ka. Mõnele inimesel pole ehk tädi ja täditütar miski ega keski. Aga antud juhul see nii ei ole. Ei hakka pikemalt selgitama, miks just. Oleks, et me ei suhtle või et me ei tea midagi!!!
Igatahes olen ma hämmelduses ja sõnatu. Otsisin kingituse, mõeldes, et kui inimeste võimalused ei luba pidu teha, siis meie oma perega ikka soovime neile õnne ja viime kunagi kingi. Aga nüüd ei oskagi kohe midagi peale hakata. Milleks end peale suruda...
Sugulased ei ole sõbrad. Nad ei vääri ka inimlikku suhtlemist. Long live kommunikatsioonispetsialistid!

Kas enesekesksus on nagu viirushaigus või päritav haigus.

Pöördun kallite lugejate poole nõu saamiseks. Ja ei mõtle siinkohal kaussi.
Olen viimase nädala üha sagedamini mõelnud, kas enesekesksus on midagi, mis kujuneb välja elu ja keskkonna mõjul aja jooksul või on selles siiski mingi osa mõistusel ja tahtel. Kas on mind kasvatatud üleliia hoolivaks, tähelepanelikuks ja allaheitlikuks või on minu hämmeldusel ka teiste inimeste jaoks arusaadav põhjus.
Loomulikult on mõttekäigu aluseks koosveedetud aeg ühe konkreetse persooniga. Kui ollakse kellegagi koos, kellega seda just iga päev ei tehta, kas siis on normaalne teha asju koos? Leida mõlemale sobiv lahendus ning mitte lasta enda heaolul ainsana dikteerida.
Tooksin mõned näited. Mina, kui võõrustaja Tallinnas, valmistasin ette, mida süüa (teha). Teel rannast koju oli tal tingimata vaja läbi käia poest. (Mul tõesti piima kodus ei olnud) Seal osta sülti ja kohupiimakreemi jms. Sest "mul tuli selline isu". Ei hakka täpsustama, et ei tõstatatud teemat, et mida ME õhtul sööme, et äkki sööks mõlemad sülti. Õhtul kohukest sööma hakates meenus minult küsida, et äkki ma tahan ka, alles siis kui ma hämmeldunud näoga otsa vaatasin. (Loonulikult teenin selle näoga vinguja kuulsust). Olles töölt koju jõudnud ning koristanud olin ma kogu maailmast üsna tüdinud. Lihtsalt voodile pikali heites jäin hoobilt magama. Nahistamise peale (10 min hiljem) ärgates järgnes vestlus. mis teed?- panen riidesse - ? - ujuma lähme? _ ma ei tea - ma panin riidesse. kas tuled ka või? - või lähed üksi?- no jah.
Olen ma hull? Kas ma tahan liiga palju? Veel hullem, miks ma ise seda teen? Arvestan ja sätin teise järgi. (kui juua võtan või kuhugi minna planeerin vms) Kas on liiga palju palutud, et lepiks selle söögiga, mis tehakse, selle jogurtiga, mis kapis on, keefiriga piima asemel, sest seda saan mina ka juua? Või peakski iga inimene seisma enne kõike oma soovide ja hetkeemotsioonide eest? Emb kumb on "õige" vastus, mida teha antud situatsioonis? Korduvalt on öeldud ning mõista antud, et eesmärgiks ei ole mulle haiget teha või mind mõnitada. Ja ma isegi kipun seda uskuma. Et üksi elamine on õpetanud tegema ja arvestama ainult endaga. Aga ma tean hulka inimesi, kes on üksi olnud ja teinud aga koos (olgu või sugulasegagi) arvestatakse ikkagi ja jagatakse.
Mida siis teha, kui mulle praegune situatsioon ning käitumismustrid täiega närvidele käivad?

Kevadine rullbiskviit ja salmekad

Pühapäeval, 21. juunil, käisime endiste salmekatega Mari sünnipäeva pidamas.
Alustuseks otsustasin ma kingiks ja söögiks kaasa teha rullbiskviiti. Asja, mida ma kunagi teinud ei ole. Ajendiks sai punt rabarbereid külmkapis, mida ei tahtnud enam ka tavaliseks koogiks teha. Niisiis:

RULLBISKVIIT KOHUPIIMA JA RABARBERITEGA.
vahusta 5 muna 150 g suhkruga ning lisa juurde 150 g jahu. Minul kattis see kogus ahjuplaadi kenasti ära. Oleks ehk isegi õhem võinud veel olla. Ja siis kook ahju kuni on kenasti helepruun.
Koorisin ja tükeldasin rabarbereid ning kuumutasin neid pisut suhkrusiirupis. (see võis olla umbes pool klaasi vett ja sama palju suhkrut. või natuke vähem) Lõpetasin, kui tükid olid veel täiesti terved ning tõstsin taldrikule välja.
Vahustasin paki vahukoort 3 spl suhkruga ning segasin juurde 1 pk Alma vaniljekohupiimapastat.
Seniks oli biskviit valmis saanud ja enam vähem ära ka jahtunud. Kasutasin segaseid võtteid, et ta toidukilele saada põhi üleval pool. Siis peale rabarberid ja kreem. Mu mõnus mögin tahtis küll keerates välja tulla, aga piisav kogus jäi siiski sisse ka. Ja kui kile rulli keerata ning külmas lasta olla, siis oli lõpptulemus väga mõnus kergelt hapukas suvekook.

Pidu ise oli tõeline õnnestumine. Koos oli 10 inimest, peale mõne mehe kõik endised salmekad. Ja kõik toimis. Sai nalja, sai süüa, sai juua, sai juttu rääkida, lauamänge mängida ning end üle aegade hästi tunda. Vähemalt mina. Üle väga pika aja oli tõeliselt lahe ja tore. Need on inimesed, kellega koos ma end rahulikult iseendana võin tunda. Ja nad ei oota ega looda minult midagi muud. Ma usun, et see tunne on vastastikune.
Annaks Jumal rohkem sellised koosviibimisi.

Imago

Nüüd tuleb ehe naiste jutt. :) Lõpuks sain selle tehtud. Lõikasin juuksed jälle lühemaks. Triinu toel ja oskustega. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga päris poisipeaga seekord asi ikka ei lõppenud.
Igatahes on enesetunne hea.
Liana sai veel viimased hetked mu pikkadest juustest pildile. Sellega seoses ei saa jätta ära mainimata üht väikest okast. Suur hulk mu sõpru omavad häid kaameraid ja muudkui käivad ja pildistavad igal pool. Siis aga kui sa palud endast mõne kena pildi teha, on nad kadunud nagu tina tuhka. "Ja, muidugi! Ei ole probleemi." Aga kui tegemiseks võiks minna, siis on kaamera kodus või kaart täis või aku tühi. Ei teagi, kas see on sõprade hoolimatuse või saatuse tahe, et minust ilusaid pilte ei saa.
Jääb vaid loota, et uue soenguga on rohkem õnne. ;) Pikkade juuste meenutus on siin.

Papsile!

Kuule, Paps!
Asjad on nüüd vist mingil moel joonele saanud. Ma loodan, et Sa oled rahul. Nii rahul, kui Sa olla saad. Loodan, et me tegime õigeid asju ja õigesti ka.
Sinu raamatud on nüüd Tallinna Ülikoolile ja Balti Meediakoolile saadetud. Tead, et Arvo Iho naine Anu on TÜ raamatukogu peavarahoidja? Kindlasti tead! Sa tead alati selliseid asju. No vot, Arvo Iho ise lubas meie saadetise läbi vaadata, et kõik vähegi olulised asjad jõuaks lasteni (inimesteni), kel neist kõige rohkem kasu on. Tallinna, Viljandisse ja mujale. Igal juhul on su kogu nüüd nii kindlates kätes kui see üldse olla saab.


Võtmed on Kullole antud. Loodan, et nad käivad sinu pärandiga väärikalt ringi ja Noorfilm jääb elama. Ausalt, ma loodan väga seda.

Ja Su haud on nüüd ka korras. Lasime plaadile Su plakati sümbolid joonistada. Nagu arvata võib, tekitab see küsimusi. :) Aga kes Sind teadsid, saavad aru ja kes ei teadnud, jäävad mõttesse. Läks ehk täppi... Ma ei tea, kas seda oli vaja, aga õpetaja Haamer on Sulle nüüd ka kiriklikud lahkumissõnad öelnud. Ma loodan, et meeldisid. Meile küll meeldis. Meil on ilma Sinuta paha ja kurb. Aga ma loodan, et Sinul on seal, kus sa oled hea. Kalli.

Krt, kellelgi siin on psühhiaatrit vaja!

Istun diivanil. Tahaks võtta telekapuldi ja see aknast välja visata. Kinnisest aknast. Ja kohvitassi. Ja telefoni. Ja võib olla veel ühe puldi. Läbi teise akna.
Kuidas see oligi: FUCK THE FRIENDS!
Aga milleks see kirja panna ja internetiavarustesse "kivisse raiuda"? Teha on seda ju palju lihtsam.
Millegi pärast õnnestub mõningatel inimestel tekitada minus mõistustpimestavat alaväärsus- ja süütunnet. Vajadust aidata ja aidata ja vabandada. Ja siis tunda, kui poogen sa selle juures neile oled.
"Läheb sama nõmedalt kui tavaliselt." "Tööl ikka." Ja tekib soov aidata, et inimene saaks elust ka rõõmu tunda. Aga tegelikult! Peoreis Valgevenesse, iganädalased klubituurid ning täielik kohustuste puudumine. Töö ja partnerite ees ehk ainult.
Kadunud. Täiesti kadunud. Pikalt kadunud. Lootusetus. Vajadus leida, aidata, toetada, kuidas iganes. Oh, aga milleks!?! Uus lendutõus, elu armastus ja päikesepaiste. Mustad augud vaheldumisi päikesetormiga. Ja miks mul tekib küll arvamus, et mina võiks suuta seda mõnusaks stabiilseks atmosfääriks muuta.
Teed kingitus. Ei taha. Püüad teha sünnipäevapidu. Ei taha. Palud abi. Ei taha. Telli teenus. Pakud abi. Ei taha. Aga ma peaksin suutma hakkama saada. Lahendusi leidma.
Peaksin vastutama asjade eest, millest ma midagi ei tea. Või tundub mulle, et pean. Mingi mudast välja ujunud kohusetunne.
Tore aeg, tähelepanu ning pühendumine. Hakkad isegi mõtlema ja asju ilusamalt nägema. Aga milleks ometigi loota, et vaevutaks kirjale operatiivselt vastama. Who cares?!
Tahaks kõik ja kõiki pikalt saata. Miks ei või inimesed oma ninaotsast kaugemale näha?! Ja igal poole kurdetakse, et hoolimist on vähe! Mida sa siin hoolid, kui sellele parim reaktsioon on "fuck the friends". Just nimelt! Mitte "fuck the life" või "fuck the enemyies".
Peaks vist mingeid tablette võtma. Vaevalt, et mul õnnestub neile inimestele selgeks teha, et nad on ebaõiglased ja hoolimatud. Enne õnnestub mul endale selgeks teha, et Don't take so personally! Remember, friends tend to fuck you. At least some of them.