Nägin täna Teda.
Täiesti üllatuslikult. Täiesti ettevalmistamata.
Ja mina arvasin, et mul enam neid reaktsioone ei tekigi. Aga ikka...
Sees keerab, hääl väriseb ja jalad on nõrgad.
Ja see ei lähe üle!!!!
Tema pilk ja hääl viivad viimasegi mõistuseraasu. Oskuse end täislausetega väljendada. Ja sina, kallis sõber, ütlesid, et ma olen rahulik ja ratsionaalne. hahaha
Kohtusin Temaga viimati vist 6-7 a tagasi.
Aga enne seda!
Kool on selleks, et oleks koolikaaslased ja pinginaabrid. Pinginaabrid, kelle pärast ootad isegi makroökonoomika loengut. Kellega võõrkeeletunnis saavad kõik paari-tööd lõbusa ja kelmika alatooni. Kellega grupitööde kirjutamine on rohkem kui hariv, sest Ta on lihtsalt nii tark ja nutikas. Kellega saab kommenteerida eesistuva kursaõe pesu. Kellega arutada majanduse ja poliitika üle.
Ja siin ma siis nüüd olen. Tunnen end nagu teismeline. Ehkki kohtasin vaid purjetamis-kolmapäeval oma kursavenda. kellega kohtumine Pirita jahisadamas oli üsna loogiline. Ma ju tean, et ta purjetab. Aga teda nähes jäin vist nii lolli näoga vaatama (ma arvan, et see nägu on mul praegugi ees), et teised arutasid, kas juhtus midagi. Ja peale väikest jutuajamist tundus nagu oleks kõik ajas 8 a tagasi läinud. Ja mu katus sõidab.
Suudaks ma seda õhus hõljuva ingli tunnet vaid kauem hoida.
F... off reality!!!
No comments:
Post a Comment