Pöördun kallite lugejate poole nõu saamiseks. Ja ei mõtle siinkohal kaussi.
Olen viimase nädala üha sagedamini mõelnud, kas enesekesksus on midagi, mis kujuneb välja elu ja keskkonna mõjul aja jooksul või on selles siiski mingi osa mõistusel ja tahtel. Kas on mind kasvatatud üleliia hoolivaks, tähelepanelikuks ja allaheitlikuks või on minu hämmeldusel ka teiste inimeste jaoks arusaadav põhjus.
Loomulikult on mõttekäigu aluseks koosveedetud aeg ühe konkreetse persooniga. Kui ollakse kellegagi koos, kellega seda just iga päev ei tehta, kas siis on normaalne teha asju koos? Leida mõlemale sobiv lahendus ning mitte lasta enda heaolul ainsana dikteerida.
Tooksin mõned näited. Mina, kui võõrustaja Tallinnas, valmistasin ette, mida süüa (teha). Teel rannast koju oli tal tingimata vaja läbi käia poest. (Mul tõesti piima kodus ei olnud) Seal osta sülti ja kohupiimakreemi jms. Sest "mul tuli selline isu". Ei hakka täpsustama, et ei tõstatatud teemat, et mida ME õhtul sööme, et äkki sööks mõlemad sülti. Õhtul kohukest sööma hakates meenus minult küsida, et äkki ma tahan ka, alles siis kui ma hämmeldunud näoga otsa vaatasin. (Loonulikult teenin selle näoga vinguja kuulsust). Olles töölt koju jõudnud ning koristanud olin ma kogu maailmast üsna tüdinud. Lihtsalt voodile pikali heites jäin hoobilt magama. Nahistamise peale (10 min hiljem) ärgates järgnes vestlus. mis teed?- panen riidesse - ? - ujuma lähme? _ ma ei tea - ma panin riidesse. kas tuled ka või? - või lähed üksi?- no jah.
Olen ma hull? Kas ma tahan liiga palju? Veel hullem, miks ma ise seda teen? Arvestan ja sätin teise järgi. (kui juua võtan või kuhugi minna planeerin vms) Kas on liiga palju palutud, et lepiks selle söögiga, mis tehakse, selle jogurtiga, mis kapis on, keefiriga piima asemel, sest seda saan mina ka juua? Või peakski iga inimene seisma enne kõike oma soovide ja hetkeemotsioonide eest? Emb kumb on "õige" vastus, mida teha antud situatsioonis? Korduvalt on öeldud ning mõista antud, et eesmärgiks ei ole mulle haiget teha või mind mõnitada. Ja ma isegi kipun seda uskuma. Et üksi elamine on õpetanud tegema ja arvestama ainult endaga. Aga ma tean hulka inimesi, kes on üksi olnud ja teinud aga koos (olgu või sugulasegagi) arvestatakse ikkagi ja jagatakse.
Mida siis teha, kui mulle praegune situatsioon ning käitumismustrid täiega närvidele käivad?
1 comment:
Sa ei ole hull ega ebanormaalne! Kahjuks on nii, et mõned inimesed arvavad, et nende soovid on normaalsed ja peavad peale jääma ka siis, kui ollakse kellegagi koos, samas kui selle kellegi soovide vastu erilist huvi ei pruugita üles näidata.
T.
Post a Comment