Olen juba jupp aega mõelnud, kuidas hinnata oma "mees-sõpru". (ei tähenda boyfriendi) Kui ma lugema hakkan, siis on mul päris palju meessoost tuttavaid-sõpru. Suur hulk neist on gayd, aga mitte neist ei tahtnud ma rääkida. Teistest ikkagi. Vanadele naljadele tuginedes võiks ju öelda, et mees tahab naiselt vaid ühte: keppi ja keeksi. Tänapäeval siis saab keeksi poest. Kuniks hinnata selles valguses, siis ei saa neid mehi halbadeks nimetada. Nad ei taha ainult ühte. Saab ka juttu räägitud ja teatris käidud ja koos kokatud ja remonti tehtud. Aga midagi on siiski nagu valesti. Laiemalt oleks see mõõdik, kui palju sind oma ellu lubatakse. "Ma igatsen su järele" kaotab poole oma võlust, kui sa ise vastu igatseda ei saa. St kokkusaamised juhtuvad vaid teise poole initsiatiivil ning tema plaanidele vastavalt. Mulle ikka ei sobi "lihtsalt suhe", mille reeglid ja käigud määrab ainult 1 pool. Ja isegi kui selliseid suhteid terve korvitäie kokku paned, pole ikkagi tegelikult mitte midagi.
Olen seda mõttekäiku nüüd jupp aega keerutanud nagu kuuma kartulit ning mõtlesin olukorra hindamiseks ka lihtsa analüüsi. Kas sind haaratakse kaasa oma ettevõtmistesse ning näidatakse sõpradele. Kui see on nii, siis võib sellist tüüpi juba sõbraks nimetada. Ja see ei tähenda kohe ja ainuüksi boyfriendiks olemist. Aga tõenäoliselt on siis ka mingi võimalus endal suud lahti teha ning anda ja saada.
Kehv lugu on see, et kui ma lasen oma mees-tuttavad silmeeest läbi, siis keegi seda ei tee. Teiselt poolt vaadates aga, peavad enamus mu sõpru ja sugulasi neid mehi mu sõpradeks. St teavad neid ja neist. Olgu, naised on sotsiaalsemad, aga ikkagi. Kui sa ei mahu isiklikku ja suhtlemise aega, vaid ainult individuaalsesse aega, on see tore, aga nadi. Sest tõenäoliselt ei taha nad jagada sinuga just eriti suurt osa endast. Rääkimata sidumisest. Olgu lõdvalt või kindla sidemega. Pikas perspektiivis nukker lugu.
Küünikute-küülikute klubi liige ütleks nüüd, et selliste peale ei ole mõtet ka oma energiat eriti kulutada. Pigem võiks seda energiat mõne perspektiivikama otsa leidmiseks kasutada. Aga noh, ega's seepärast pea inimestega tülli minema. :) Kuigi vahel ma tunnen, et pole viitsimist halva mängu juures head nägu teha. A noh, selleks ma näitlemist harjutanud olengi.
3 comments:
Uskumatult kannatlik oled sa küll;)
Aga seda olen küll mina ka mõelnud, nii kohe üleüldiselt sõprade seas (siis mõlemat sugu arvestades), et mis ajast see monoloogi pidamine nii popiks sai? Et kuidas see üldse võimalik on, et inimene ei näe teist inimest enda kõrval, keda ta ju ometi oma sotsiaalseteks vajadusteks ära kasutab. Või siis ehk sobivadki kokku kaks monoloogipidajat, sest kumbki teist nagunii ei kuula/pane tähele/luba oma isiklikku ruumi? Ma ei tea, mina nii ei oska..
Keeruline aga põnev on see maailm:)
Sinu kirja lõppu lugedes jääb mulje,et Sa räägid kellestki konkreetsest,kes on praegu Sinu elus ja kellelt sa ootad midagi enamat,kui ta Sulle siiani pakkuda on suutnud. See inimene peab Sulle ikka väga meeldima,et Sa teda juba pikalt pole saatnud.Mõistan Sinu dilemmat,ühest küljest,tahaks sellest "proovireisijast" vabaneda,samas miski jõud(midagi tunde laadset or something) ei luba seda teha.Aga kell muudkui tiksub tik-tak tik-tak ja miskit ei muutu.
Mhmm... õnneks ei ole mul kuskile kella peale minek. Kurb on see, et kõneall on mitu inimest. Millest võib juba järeldusi teha tervele sarnasele grupile (suhetele). Selles asi ongi, et Seda ei ole. Ja Teda ei ole. Ja ma ei saa aru, mida krdit need tänapäeva mehed tahavad.
Post a Comment