Alkohol+valuvaigisti+rahusti+unerohi on retsept selleks, et mitte igatseda oma silmarõõmu. Ei aita kahjuks. Kui lisada paras kogus pisaraid, siis hakkab midagi juba looma.
Kas keegi kujutab ette, et üks täie mõistuse juures naisterahvas peab end vanamoodsal kirvemeetodil magama saama, et mitte tahta oma elukaaslast? Mnjah. Sellised on lood 21. sajandil. Kes poleks kuulnud jutte ja nalju teemal, kuidas mehed tahavad ainult ühte asja ja naised... kas just ei taha, aga mitte nii väga.
21. sajandil on asjad teisti. Enamuse minu sõbrannade juures vähemalt. Naised igatsevad oma meeste järele. Nendega suhtlemise järele, füüsilise ja vaimse läheduse järele, intiimse ühtekuuluvuse ja olgu, olgu :) ka piisava koguse sexi järele.
Ja mina ei ole erand.
Aga mida teha, kui see igatsus on vaid naljanumber? Kas keegi usub, et asjalood on vastupidi? Ei!
Ja iga inimese mure on tema enda probleem, tsiteerides mu silmarõõmu. Nii ma siis panengi end igal õhtul magama, et mitte tunda silme eest mustaks võtvat igatsust oma "elukaaslase" järele.
No comments:
Post a Comment