Kohvitort - katsetusi köögis.

Täna, tegelikult küll homme, on Markol sünnipäev. Ja nagu tavaliselt on kingi-probleem. Raha! - oleks praeguses majandusseisus sobiv kink. Tihtipeale öeldakse, et ma suurt pidu ei pea, sest pole põhjust ja kust seda pappi võtta, et kampa sööta. St asi pole mitte rahas, vaid söögis-joogis, mida viisakas on ju pakkuda!
Mõeldud tehtud: Marko saab minult kingiks tordi. Ma ei ole päris kaunistatud torti teinud vist 10 a. Risk... ;)
Aitäh Tiinale, kes juhatas mu unised silmad BBC GoodFood lehele. Sealt on pärit originaalretsept. Seda sai natuke oma kapi sisule vastavaks mugandatud.

KOHVI- JA KREEKAPÄHKLIKOOK
200 g tuhksuhkrut
175 g võid (sest mul oli ainult üks pakk ja pärast läks meelest muud lisada)
4 muna, suhtkoht vahustatud
200 g jahu (tavalist nisujahu)
1 spl küpsetuspulbrit
2 spl lahustuvat kohvi lahustatud 1 spl kuumas vees
500 g mascarponet
85 g fariinsuhkrut
50 ml Vana Tallinnat (sest selgus, et mul kohvilikööri ikka ei olnud)
100 g kreeka pähkli poolikuid

Ahi sooja 190 C, määrida ja katta küpsetuspaberiga vorm. Mul oli 25 cm ümmargune. Kreekapähkleid tasub natuke röstida. Lahusta kohv ning lase sel jahtuda. Sega munad, jahu, küpsetuspulber, suhkur, või ja viimasena kohv ühtlaseks massiks. Vala vormi ja küpsema. Mainitud 10 min asemel lasin ma 15. NB! juhin tähelepanu, et iga tilk vedelikku, mis kuskile nõupõhja jääb, on kaotus. Minu kogemuse järgi peaks taigen vedemal olema. Aga välja tuli ta üsna okei ka nii. Lasin kergelt jahtuda ning tegin meeleheitel-koduperenaiste trikki niidiga. Koogipõhi kaheks nagu nalja :) ja jahtuma.
Mascarpone vahustada fariinsuhkru ja likööriga. Korraks panin kreemi külma. Kreekapähklitest korjasin osa kenamaid välja. Teised hakkisin. Koogipõhja vahele läks 1/3 kreemi ja purustatud pähklid. Ülejäänud kreem peale ja külgedele. Pähklipooled katteks.

Selline ta sai. Hiljem oskan öelda, kuidas maitses. :)

29.03.09 Kook oli väga maitsev. Kõik uurisid, kust retpsept pärit. Ei liiga magus ega midagi. Täiustuseks võiks olla ehk see, et kuna mascarpone põhja ei imbu, siis võiks keeksiosa veidi millegagi immutada. Maitse oli nii ka väga hea, aga kook ei olnud tordilikult vesine. :) Ja lihtsalt prof.-huvist arvutasin hinna ka kokku. See on ilma elektrit jms arvestamata 148,5 kr. Pole paha! :)

Olemise talumatu kerguse taga

Ja kui linna hallidel kividel komistades kodu poole kiirustanud naine end veel klubis suutis valitseda, siis peale seda tundis ta end kõige väärusetuma halli tolmurullina keldriakna kõrval. Õnneks oli kodus alati petrooliumi tagavaraks. End selle ja küünlaga varustades keldrisse sulgedes palus ta vaid üht. Et naised sada aastat hiljem kedagi nii hinge ja südamesse ei võtaks.

Reaalsuse talumatu kergus

Aadlipreili oli valmis kõik hinge tagant ära andma. See ei oleks olnud esimene kord, kui naine meest toetab. Aga mitte selles ei olnud asi. Tõenäoliselt mees seda ei teadnud. Või äkki teadis? Äkki teadis, aga oskas sellest kenast lennult üle vaadata.
See ei sobinud mehe pilti. Tema oli vaba, kõigutamatu ja kergelt hoolimatu, alati lõbus või siis kaalutlevalt masenduses. Mitte keegi ei teadnud täpselt, mida ta mõtles või tundis. Tema sütitavad kõned kunstist ja põhimõtetest, armastusest ja kaardimängust suutsid köita kõiki kõrvalviibijaid. Nii nagu nainegi lasi end sest kaasa tõmmata. Ja arvas, et ta on eriline. Et seda tähelepanu jagub temale. Et tema on olulisem kui teised. Ei isegi mitte kõik teised, vaid mõned teised.
Vahel see oligi nii. Mehe lähedus pani maailma värvilisemalt nägema. Tema sigari kohalt heidetud pilk, pikk ning soe, pani naise end tundma ilusa ja hõõguvana. Kuni see pilk maandus kaardlehtedele käes või viskiklaasile laual.
Naine ei olnud mehega pikki jalutuskäike tehes siiski aru saanud, kas mees oli oma eesmärgiks võtnud elupõletava käitumise kuni surmani või laostumiseni. Või pidas ta tegelikult plaani suunata oma mehelik kütkesavus selle teenistusse, et naituda piisavalt kõrgest soost või korraliku kaasavaraga naisega. Sellisega, kes tagaks talle tema hobidega tegelemise. Aadlipreili nende hulka ei kuulunud. Seepärast ta ehk mehe sõber olla saigi. Sõber.
Nädal tagasi oli mees kadunud. Teda ei olnud tuttavates klubides ning jalutustänavatel. Kuulujutud rääkisid kaklusest, isegi duellist. Sellest, et mees oli saanud suure kaotuse kaardimängus või ka hoopis suurest võidust. Pakuti, et ta oli taandunud oma vanemate maamõisa. Kuid sama palju oli ka nalju, et mees nautis salapärase punapea seltskonda, kelle olemasolule ta oma kelmikates lugudes vihjas.
Naine oli meest otsinud. Tal ei olnud võimalust ega ka julgust minna meest otsima tema kodust või sõprade juurest, kuid see ei keelanud igal päeval jalutada läbi tänavad, kus nad olid kohtunud ning jalutanud. Iga päevaga tundis ta end järjest tühisemana ning käigud mõtetumatena.
Ning nüüd oli see käes. Klubisse teed jooma minnes haarati preili juturingi, kus tuli jutuks ka mees.
Mees oli sõitnud mere äärde. Neil oli sellest juttu olnud, et mehele meeldis meri. Naine oli isegi pakkunud oma kaarikut sinna sõiduks. Mees oli keeldunud. Nüüd oli raske hinnata, kas põhjuseks olid asjatoimetused nagu mees väitis, või ta ei soovinud seda sõitu naisega koos teha.
Mees oli endast teada andnud klubisse. Tervitades sõpru ning kirjutades, et temaga on kõik korras. Naudib puhkust ning kaardimängu ja täiustab oma filosoofilisi traktaate. Kirjaga olid saadetud ka mõned luuletused. Selleks, et näidata, kui hästi mereõhk ning puhkus mõjuvad.
Need olid ilusad luuletused. Armastusest. Armastusavaldused. Ja need ei olnud mitte saadetud aadlipreilile.

Leppimine

Kergelt sillerdavana jäi klaasile huulejälg, mille juurest alla jooksnud tilk venis lauaplaadile kaareks. Kui see ära kuivab, siis on tükk tegemist, et laud puhtaks saada. See väike kaar polnud laual ainuke. Päris mitu sõõri oli juba ees. Keegi polnud püüdnudki neid ära pesta.
Selline seis sobis naisele. Tuhmilt valgustatud pubi aknast pimedale tänavale vaadates tundis ta oma hinge sama määrdunud ja räpasena. Kõik on ju tegelikult hästi, kummitas mõte peas. Filigraanselt siledad mustad juuksed jäid korratult sassi, kui käsi need närviliselt seljale viskas.
Kõik on hästi. Mul on kodu, pere, sõbrad, töö ja hobid.
Tumedat akent vaadates nägi ta hoopis mehe halle silmi. Jälle. Milleks?!
Iiri kohvi lõpp sai joodud pea ühe lonksuga. Vähe.
Ohkega end püsti ajades läks naine uue joogi järele. Kõrged mustad saapad, liibuv teksaseelik ning valge sviiter garanteerisid alati piidlevad pilgud. „Minge persse!“ oli pähetulev mõte. Klaasiga tagasi tulles lähimale mehepojale visatud jäine pilk sundis silmi lauale viskama nii mehe kui tema sõbra.
Laua taga istudes vahukoorele kõrrega jooni vedades tuli nördimus tagasi. Miks ma seda teen!? Lõunasöök pole lihtsalt lõnasöök, klubiõhtu pole lihtsalt klubiõhtu. Kes ostab ja kes müüb? Mustaks värvitud küünega laual suhkruterade kuhjaks kogumine nõudis just seda rahu, millega endale teatada, et talle ei meeldi olla kumbalgi pool.
Kas tõesti on ta juba nii kaugel, et peab korraldama ja välja tegema, et keegi end temaga koos näitaks, õhtust sööks või teatris käiks? Mehe tugevatele kätele mõtlemine lõi mõra külma tasakaalukusse ning suhkruterad lendasid kiire löögiga laualt. Miks saadakse kokku just siis, kui mees tahab! Kes maksab, tellib muusika… Aga mitte kontserdi toimumist. Kas aeg ja tähelepanu läheb tasuna arvesse?
Oli see nüüd alkoholist või vihast, aga naise põsed olid kergelt õhetama hakanud. Nagu Lumivalgeke oli keegi kord öelnud. „Just täpselt nagu mingi kuradi lumivalgeke!“ viskas naine hooga juuksed seljale.
Kõrvallaua noormehed jälgisid üle õlleklaasi naist. Juuksed salkus, põsed õhetamas, istumas nii sirge seljaga, et see pidi olema ebamugav, kumas naisest tohutu energia. See tõmbas tähelepanu rohkem kui miniseelik või liibuv sviiter teha said.
Ja siis oleks nagu tuli ära kustutatud. Sädelevad silmad muutusid tuhmiks ja igavaks. Pehmed huuled suruti kokku. Võitlus oli võideldud ning naine alla andnud. Ta tunnistas endale, et on just täpselt nii tühine ja mõtetu nagu räpane lauaplaat. Kedagi ei huvita su haridus, kogemus või su sisemine ilu. Ainult see, mida sult saab. Ja sedagi lühiajaliselt. Lepi sellega või vajuta Esc nuppu.

Sõna- ja mõttemäng ;)

Life sucks.
Mehed suck 'ivad. Kurdavad naised.
Naised suck 'ivad. Mehed siis ei kurda.

Mõtteid seintelt

Papsi klassiruumide seinad on kaetud joonistuste, mõtteterade, pihlakaokste ja sulgedega. Need tuleb nüüd kõik kokku korjata. Aga ma ei taha, et need päris kaduma läheks. Äkki leiab keegi siit midagi endale vajalikku.

***
Kolme asja pead sa endale ja teistele soovima:
tervist, rõõmu ja sõpru.

Kolme asja pead sa valitsema:
oma iseloomu, oma keelt ja oma käitumist.

Kolme asja pead sa arendama:
headust, julgust ja ligimesearmastust.

Kolme asja pead sa vältima:
julmust, ülbust ja tänamatust.

Kolme asja pead sa imetlema:
looduse ilu, lapsi ja vanu inimesi.

***

...Armastus on kui oja, mis voolab oma sängis, kastes enese teele jäävaid taimi, pinnast, kustutades linnukeste, loomade ja inimeste janu, kes tema kaldale janus tulnud on, rahustades ärevaid hingi, kes soovivad kuulata vee tasast vulinat, mis toob hingerahu südamesse.
... ja sa vaata ometi, mu armas, vaata ükskord ometi - armastus on jagamine.

***

"et sulle öelda..."
... olen siin, sinu sees
... ja olen seal - lõpmatuses
... ja olen sinu kõrval kõikides teistes
... sa tunnes mind läbi enese -
ja läbi nende, kes on veel hapramad, kui sa neid puudutad
... kuula helinat eneses ja lõpmatuses, kus olen
... ja samastu, sest me oleme üks - kõikides - kõikjal
... tunneta enese jõudu läbi valguse, mis on üks ja ma õnnistan sinu äratundmist.
... armastus, mis on sinus, läbi minu ja kõikide - olgu õnnistuse all - ta on püha

***

Päikene öötaevast üle ei lähe
päeval jäänd jäljed on säravad tähed
liikus ta tippides varvaste peal
öösiti jälgi näed linnuteel reas

Tuleb siis kuu ja korjab ta jälgi
kannab need koidikuks kallima sängi
koidiku ärgates jäljed ta kannab
päikese ette, neil suud vaikselt annab

Jälle läeb päikene, silmis tal sära
sädemeid puistab neist taevale maha
öö tulles sädemed süttivad tuleks
hingetuld süütavad rõõmus ja tules

Kuupeig neid nopib ja endaga kannab
viimnegi kübeke sära tal annab
koidikul kalliga kohtudes kuu
kahvatab - häbelik peigmees ta ju

***

KALLISTAMINE

Kallistamine on tervislik, see tugevdab keha vastupanuvõimet haiguste vastu, hoiab sind tervena, päästab depressioonist, vähendab stressi!

Kallistamine elavdab ja noorendab, sel pole mingeid ebameeldivaid kõrvalmõjusid.

Kallistamine on kui looduse imeravim, see ei sisalda mürke, ei mingeid säilitusaineid või kummalisi komponente.

Kallistused on alati täiuslikud, ei mingeid lahtisi otsi, patareisid, mis tühjaks saavad, energiakulu on väike, aga saadav energia on suur.

Kallistamine aitab haiguste vastu ja on maksuvaba, eriti sobiv taaskasutuseks.

Kallista!

Mõte isa märkmikust

21. saj. PEAMINE LAHING - INIMESTE MÕTLEMISE EEST, NENDE TUNNETE JA TEADVUSE, TAHTE ALLUTAMINE.