Tühi koht

Kui haige saab üks töökoht/juhtkond olla!?!?
Esiteks koondatakse sind ära ning kõigi oma teadmiste ja kogemuste otsas tunned sa end kasutu ja lollina. Ja et sul ei tekiks vähegi kahtlust, et see nii EI OLE, on sind automaatselt distantseeritud kõigist arupidamistest ja koosolekutest. Uutest teemadest (kui neid üldse on) ja aruletudest. Ainuke, mida veel vaja on, et sa pooleli olevad asjad ikka lõpuni teeksid. (Neist ju keegi teine mütsigi ei jaga.) Siis on peale sinu lahkumist süda rahul. Kõik on kätte saadud ja midagi ei saa ära jalutada.
Ja nii teevad juhid, kellest sa enne arvasid, et nad on ühed paremad ja asjalikumad ning erandlikult ka empaatiavõimet evivad.
Looda sa!
Ja sellises olukorras pead sa end veel suutma müüa!?! = uut töökohta otsima.
Ei teagi, kas selline olukord ajab rohkem vihale või enda üle kurvastama. Ei tahaks ju olla mingi kibestunud juurikas, kes järsku kõiki süüdistab, aga... Faktid jäävad faktideks.

Kas saab veel hullemaks minna? Saab ikka.

Nüüd on see siis käes. Minu laual on kena valgel paberil koondamisteade.
Viimasel ajal end optimistlikult reaalsusele häälestades ei aja see isegi nutma. Pigem on selline tunne, et läheks ja jalutaks rahulikult aga kindlalt Türisalu Panka arvet avama.
Täielik tühjus.
Peaks ju end veel enne VIIMAST MINUTIT (2 kuu pärast) kätte võtma ja lahendusi mõtlema hakkama. Aga ei jõua.
Tõeliselt mõnus jõulu-uudis. Kuidas ma seda juttu oma lähedastele rääkima lähen ja maal vanaemale ja Papsile? (Noh jah tema ju teoreetiliselt teab)
Krt küll, mul pole isegi mitte ühtegi "musta otsa" kuskil soojas või haltuurat või midagi.

3 tundi teraapiat

Nii. nüüd on see siis tehtud. Ja panen mõtted ja soovitused kirja enne, kui need meelest lähevad. Püüan võimalikult palju meie kohtumisest kirja panna.
Kohtusin ühe tuttava inimesega. Saime seltskonnas tuttavaks ning tegu on praktiseeriva koolitaja ja psühholoogiga. Lastepsühholoogiga. Lootsin saada proffi nõu, mida edasi teha, aga sain hoopis kinnitust oma mõtetele ja järeldustele. Ja see omakorda tõstis enesekindlust, et ma ei olegi hull. Vaid hoopis väga intelligentne ning "mudrõi". Tema ning minu mõtetest püüangi nüüd nii palju kui võimalik kirja panna, et seda endale edaspidi korrata.

1. Küsi endalt, miks sa midagi teed? Mis kasu sa mingist asjast saad? Kohe päriselt päriselt. Kuni sinna maani, et mis vajadust sinus selle asja tegemine/tegemata jätmine rahuldab... Kui tihti me seda mõtleme? Kui tihti me viitsime ja suudame selle küsimuse lõpuni mõelda...

2. Meie edasiviiv jõud oleme me ise. Me ise loome selle masina (rollid), mida käigus hoiame ning on ainult meie enda võimuses seda muuta. Kuigi isegi väga sita keskkonna muutmine on hirmutav. Muutus on võõras, aga isegi halva suhte puhul on midagi rutiinselt tuttavat.

3. Usalda ennast. sisemine tarkus ning õige asja äratundmine on meie enda sees. Vt kaisulooma lugu ning "Õunapuu ja hobuse" muinasjutt "Kõnelusi tiigriga" raamatust.

4. Allasurutud ja eitatud vajadused on rahuldamata vajadused. Ka füüsilise läheduse vajadus on baasvajadus. Kui seda on puudu (just enda mõõdupuu järgi) siis ongi kuri karjas.

5. Rahuldamata ning alla surutud vajadused viivad olukorrani, kus meie alateadvus reageerib asjadele erinevalt meie ratsionaalsest mõistusega juhitud Meist. Mina näiteks vihastan täiesti põhjusetutes olukordades.

6. Rahulolematust tekitavad ka täitmata ootused. Kuid tihtipeale on need ootused liiga suured. Meie ootused ei pruugigi olla seotud konkreetse inimesega, kellele me nende täitmata jätmist ette heidame, vaid summaarsed. Ootused millelegi ideaalsele.

7. Oska leppida sellega, et kõik ei ole sinu kätes

8. Ära võta endale vastutust teiste eest. See võib küll olla lihtne tee põgeneda, kuid ei aita endaga hakkama saada. ning ei aita ka neid, kelle asju ära teed. Halastus ja haletsus ei ole hoolimised. Ning ka hoolimine peab olema mõistlik.

9. Ära kunagi end päriselt ära anna. Hoia alles oma mina

10. kui palju aega kogu olemasolevast ajast sa kulutad tööle, palju lähedastele ning palju AINULT ENDALE? Kuidas sa tahad, et see oleks? Püüa liikuda selle suhte suunas.

11. Oska soovida ning lase see soov siis lendu.

12. Minu jaoks on väga olulised: kuuluvus, tunnustus, märkamine, õiglus

13. Elu on mäng, kui sellest aru saada. Aga erinevate reeglite järgi ei ole võimalik mängida koos samal platsil.

14. Kas sa oled oma teisele poolele partner või terapeut? :)

15. Ja ikkagi: kui sinu jaoks on midagi väga oluline, siis ei ole seda mõtet kellegi teise mõõdupuu järgi tähtsusetuks püüda suruda. Anna ruumi ja mõista, kus on tühi koht ning see täitub/täidetakse.

16. Mõistulugu targast ja kahtlejast "kõik on sinu enda kätes".

Meie kohtumise kõige suurem väärtus oli tõdemus, et ma ei ole hull ega üle mõelnud. püüdsin kirjeldada olukorda ning fakte. Tema rääkis ja kirjeldas teooriaid. Tekkisid üllatavad kokkulangevused:
a. Mul on tohutu eemaletõukamise energia = oma vajaduste eitamine.
b. vihastamise ja tööjamade taga on tegelikult hunnik muid rahuldamata vajadusi, mida ma püüan ratsionaalseks keerata.
c. läheduse puudus ja rahulolematus on kindlasti olulised põhjused imelikeks reaktsioonideks.
d. "mudrost" on meie sees. = ole enda sõber
e. enesehinnangu ja enesekindlusega peab ise tegelema
f. inimene ei pea olema elukaaslase terapeut.
g. usu endasse (lavastus)

Põhjused on olulised, tunded ning vajadused on olulised. Õpi end rohkem tundma. Sest aidata saab end ainult ise.

Jumal, anna mulle jõudu muuta seda, mida ma muuta saan.
Anna mulle jõudu leppida sellega, mida ma ei saa muuta
Tarkust, et neil kahel asjal vahet teha.

Uus tase

Ostsin endale eile karu kingituseks. Sellise paraja, mida kaissu võtta. Ja leidsin hea põhjenduse. Kui ma oleksin ise Enda sõber, siis ma kingiks Endale sellise kaisulooma. Hea mõte või mis? Kui Sina oleksid enda sõber, mida Sina endale teeksid või mida soovitaksid probleemide lahendamiseks või ilusamaks eluks? Oma parimale sõbrale oleme me tihtipeale valmis häid ja asjalikke nõuandeid andma ning südamlikke kingitusi tegema, aga endale... Mina näiteks olen Enda üsna hooletusse jätnud. Hakkan Endale rohkem tähelepanu pöörama! Vean ta trenni ja teen kingitusi. Kängub teine muidu täiesti olematuks.

Kui vähe on õnneks vaja :)

1. Lõbus kuramaažikas kahemõtteline jutuajamine mehega, kes on suuteline sulle samaväärselt vastu teravmeelitsema. Loomulikult kubiseb jutt vastastikustest komplimentidest. :) Teadmine, et sellist jutuajamist võib igal ajal uuesti pidada.
2. Kiitus näitlejakoolitusel. Aleksander Eelmaa kiitus, et sinu etüüdis on sees just see nähtamatu materjali tunnetus ja suhe sellesse ning ruumi, mida ongi vaja. Kaasõppurite kommentaar, et pantomiimi lõppedes oli neil kaneelirulli maitse suus. :)
3. Segadusesolek ning ebakindlus, et oled midagi kahe silma vahele jätnud või valesti arvutanud, saab selguse, kui TTÜ professor kinnitab, et jah, meie seaduses on vastuolu sees.
4. Koostööpartner tänab sind, sest oled avastanud, et nende CE märgil on põhimõtteline viga. (Ei tea, kas nad on seda sama märki trükkinud kõigile oma seni müüdud toodetele...)
5. Esmakordne klahvpillimäng on nii hästi käes, et anna aga olla. Elmar Liitmaa teatas, et trummide, klahvide (mina) ja kitarri kallal norida ei ole.
6. Sõbrannad, kes toetavad su otsuseid.
7. Vahva Emme ja lähedased.

Mida sa elult veel tahad! :)

Oh annaks keegi meelekindlust eluga hakkama saada

Ilus nädalavahetus. Kohtumised toredate inimestega, teatrietendused, muusika ja tantsimine. Kõik on vahva. Aga ikkagi tahaks veel. Tahaks, et koju tulles sind oodatakse, et asju tehakse nii nagu sinule meeldib, kas või sellel korral, et lisaks vaimsele rõõmule saaks tunda ka füüsilist soojust ja kindlust.
Nii tore on olla kellegi sõber ja hästi läbi saada. Aga oma elukaaslaselt tahaks midagi veel. Ja ma ei suuda sellega ikka veel leppida, et mu ootused ja lootused on liiga suured ja naiivsed.
Rääkimata sellest, et allasurutud pinged tekitavad laineid ka pinnal ning pole meelerahu, et kolleegide nõmedustest mööda vaadata või liiklusidioote tolereerida.

Harrastusteatrite teema

Reedest laupäevani oli Otepääl harrastusteatrite konverents. Esimene sellelaadne Eestis. (väidetavalt) Esimesel päeval olid ettekanded harrastusteatrite tegevusest Lätis, Leedus, Põhjamaades ja mujal maailmas ning teatrist üldisemas mõttes. Laupäeval olid grupi-arutelud erinevatel teemadel: milline on näitejuhi roll, mida peaksid lavastajad-näitlejad juurde õppima, kust ja kuidas tegevuseks raha saada ning kuidas omavahel ning riigist väljaspoole koostööd teha. Vinge värk. Kahjuks jäi aega väheseks, et lisaks probleemide kirjeldamisele ning selgeks rääkimisele ka nende konkreetse lahendamisega tegeleda.
Igal juhul jäi kõlama, et rohkem tuleb kokku saada, asju arutada, enda eest ühiselt seista ning muresid ja rõõme jagada.
Vahva! Mina igatahes jään põnevusega uut kohtumist ootama.