Nüüd on see siis käes. Minu laual on kena valgel paberil koondamisteade.
Viimasel ajal end optimistlikult reaalsusele häälestades ei aja see isegi nutma. Pigem on selline tunne, et läheks ja jalutaks rahulikult aga kindlalt Türisalu Panka arvet avama.
Täielik tühjus.
Peaks ju end veel enne VIIMAST MINUTIT (2 kuu pärast) kätte võtma ja lahendusi mõtlema hakkama. Aga ei jõua.
Tõeliselt mõnus jõulu-uudis. Kuidas ma seda juttu oma lähedastele rääkima lähen ja maal vanaemale ja Papsile? (Noh jah tema ju teoreetiliselt teab)
Krt küll, mul pole isegi mitte ühtegi "musta otsa" kuskil soojas või haltuurat või midagi.
No comments:
Post a Comment