On mul siin üks ja teine otse ja ringiga vihjanud, et peaks koolituma. St meil on ikka see Elukestev õpe aktuaalne ja kui midagi teha ei ole, siis mine kooli või kursustele.
Huvitav lugu on see, et kui nende nõuandjatega pikemalt rääkida, siis ei ole nad keegi osanud või tahtnud pikemalt teemal peatuda. Noh, et siis nõu anda, mida ja kus õppida, kas kuidagi saab tasuta või odavamalt. Aga saan aru, et kõigil on oma asjadegagi pea pulki täis.
Üks sõber mul läks kooli (tagasi). Ja kõik on sillas.
Sõbranje jätkab magistriõpinguid ning ma usun, et sõpradering toetab, kuidas oskab.
Teine käib õhtuti kursustel.
Millegi pärast meenub mulle, et kui mina EBS'is oma magistriõppes käisin, ei aidanud mind keegi. Pigem ilguti, kui ma reedel-laupäeval välja minna ei saanud.
Kui ma nüüd mainisin, et läheks ka õppima, siis olen ma enamjaolt väga pikkade pilkude osaliseks saanud.
"Milleks sulle seda vaja on?" "Mis kasu sellest on?" "Haige hakkab haigeid aitama!" Ma ei hakka arutama selle üle, et keegi võtaks vaevaks küsida, kuidas läheb ja kas ma olen midagi leidnud või kust see raha tuleb, millega käia või kas seda teadmist/oskust kuidagi ära kasutada (kellelegi hea tegemiseks või sissetuleku suurendamiseks) saaks.
Vot sulle siis elukestev õpe ja ühiskonna toetus.
Kui nüüd keegi end puudutatuna tundis, siis on see mõeldud käe õlale panekuna, mitte rusikalöögina. Poolikuna antud head nõuanded on küll head, aga vahel oleks hoopis tähelepanu ja toetust ja kaasa mõtlemist vaja. Aga ju ma olen ise osanud välja näidata, et ma saan hakkama. Et minu abipalved on niisama suusoojaks öeldud. Ja eks ma seda ka ise süvendan. Kui ikka ei paista, et keegi otsast haaraks, siis ma selles suunas enam köit ei loobi.
/Kui mul veel sõpru oli, siis peale seda kirja pole enam neidki./
No comments:
Post a Comment