Mõttetera

Viimasel ajal olen tõsiselt tegelenud elusolemisega. Iga idee teostamise nimel peab kohutaval kombel pingutama. Iga sissetuleva krooni nimel kulutama mitmeid kordi rohkem aega ja vaeva. Kui sa ei tööta, siis peaks ju aega murdu olema. Ja nii sa lubadki asju teha ja inimesi aidata, võtad enda ja teiste ees kohustusi. Ja loomulikult võtad vastu iga pakkumise, mis sissetulekut lubab või töökoha suunas tundub viivat.
Ja siis sa ei jõua. Aga iga edasilükkamine või loobumine tundub uue mandumisena või suisa tõendusena, et sa oledki loll ja lais ja millegagi hakkama ei saa. Seega: ei saa midagi tegemata jätta.
Aga õnneks saab sõpradele ka lubatud nendega koos väljas käia. Käisin Rakveres sõbranna juures, teatris ja veekeskuses. Ehkki sõit oli väga täpselt ajaliselt planeeritud, oli ometigi vahva. Tore on kohtuda inimestega, kes on ausad, kes ütlevad ja näitavad, mida nad arvavad ja tunnevad. Rõõmustavad, kurvastavad ja vihastavad. Ja ei ole kuskile kadunud. Sa ei pruugi neid iga päev näha, aga nad on alati olemas. Siiralt sind kuulamas ning sulle rääkimas, kui mõtted enam enda sisse ära ei mahu.

Omaette elamus oli teater "Kooselu väikesed kuriteod". Soovitan. Just selline etendus, kus lahkudes mõte edasi tegeleb. Mis oli ja mis toimus... Ning kui palju selline asi toimub minu või sinu elus. Etendus, kus oli päris palju laused ja mõttearendusi, mida tasuks meeles pidada. Aga üks jäi minu jaoks kohe eriti särama. Nagu plahvatus, mitte öös, sest etendus oli hea :) , aga ikkagi:

"Enam sa ei taha minuga elada, sest sa juba elad minuga."