Olen viimasel ajal palju lugenud. Ja kuulanud. Ja lugenud. Ja lugenud kirjutajate arvamusi elust ja kirjutamisest. Ja siis veel lugenud. Jutte, miniatuure, luuletusi, kommentaare, arvustusi ja blogisid.
Miks inimesed kirjutavad?
Nii on mõnes kohas küsitud ka.
Ja praegu ma arvan, et tean, miks hulk inimesi kirjutab. Sest keegi ei KUULA neid.
Ma tahaksin saada vahva inimesega kokku ja temaga rääkida. Kuulata, mida ta arvab ja mõtleb ning rääkida, mida mina arvan ja mõtlen. Aga see ei lähe ju nii! Ikka ja alati on kellegi teise, just nimelt selle teise mõtted olulisemad. Ja nii ma kuulan. Ja minu mõtted jäävad minu sisse kinni.
Aga äkki arvab tema just sama moodi?
Ja iga teine!
Ja siis ei olegi midagi muud teha, kui usaldada oma mõtted paberile või ekraanile. Tema sind ikka kuulab. Ei ütle vahele, et tead, mul tuli sellega seoses meelde, et... Ei anna mõista, et tema probleem on olulisem, tema huvid tähtsamad, tema tekst ilusam või hääl kenam.
On öeldud, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Peaaegu oleksin kirjutanud, et soovin, et mul oleks keegi, kes MIND KUULAKS. Kuigi just midagi sellist mind pool aastat tagasi hulluks ajas. Osavõtmatu kuul(a)mine.
Inimesed, kuulake üksteist! Ja mõelge ka samal ajal kaasa. :) Mitte ainult endale. Ja kui teil kedagi ei ole, kellega rääkida, KIRJUTAGE.
No comments:
Post a Comment