Oeh, minu pedagoogi, andragoogi, psühholoogia ja naise oskused on täiesti otsakorral.
Mida teha, kui tundub, et sinu ja teise inimese arusaamad kirjutamata mängureeglitest ühiskonnas ning suhetes on täiesti eri maailmadest pärit?
Kas keegi oskab pakkuda lahendust, kui sinu sõber/partner/sugulane saab tõelise jamaga hakkama (lubaduste rikkumine seal hulgas) ning kui sa jätad talle ja endale aega, et mitte emtsioonidest kantuna ülekohtuselt vihane olla, kuid teine on hoopis ise nii vihane (väidetavalt enda peale), et keeldub sinuga üldse rääkimast?
Miks minule on õpetatud, et kui sa jamaga hakkama saad, teisele antud lubadusi rikud ning ta tuju halvaks teed, siis see on HALB ning tuleb üritada vabandust paluda ning oma viga heastada? Praegu olen ma nii hämmeldunud ja üllatunud, et ma ei tea isegi, kas solvuda või naerda või kurvastada... Kuidas on võimalik sellises olukorras pidada õigeks vihastamist (mitte õigustamist ega vaidlemist), puhast sulaselget viha, mis väljandub selles, et ei räägita, jäetakse väiksemadki asjad tegemata ning teatatakse, et kõik on ükskõik. On see siis kohv, või petetu enesetunne/olek.
Ja mina veel mõtlesin, et kui annan aega mõelda ning oma reaktsioonil pisut lahtuda ning olen kena ja rahulik ning ei aruta ega heida midagi ette, on see hea ja toetav.
Mida ma tegema pean? Nõusid lõhkuma nagu tõeline emotsionaalne naine, esimesena teatama, et mina ei räägi...
Kas on võimalik kuidagi kokku ajada asju, kui arusaamine heast ja halvast, petmisest ja vabandamisest on nii erinev?
Kas on võimalik täiskasvanule õpetada, mida teha, kui ta on kellelegi haiget teinud; et enda peale vihastades ei tohi seda mitte teise peale välja valada, vaid üritada haigetsaanut lohutada?
No comments:
Post a Comment